Tõnismäe elanikkond oli 1670.–1680. aastail kiiresti kasvanud, kuna linna kindlustustöödele vajati pidevalt inimesi. Näiteks Soome Hämeenlinna jalaväerügemendist oli 1670. aastate alguses toodud ehitustöödele kompanii jagu mehi (umbes 150 meest), kes paigutati elama eeslinnadesse. Nende tarbeks oli 1672. aastal ehitatud ka Tõnismäe Kaarli kirik, mis sai nime kuningas Karl XI järgi. Kiriku kõrval oli väike surnuaed ja lähedal turuplats.
1684. aasta põlengu järel olid Tõnismäe kirikus toimunud ka toomkiriku eesti, rootsi ja saksa koguduse jumalateenistused. Aadlike kaebuste tõttu, et Kaarli kirik asub liiga kaugel, anti saksa kogudusele võimalus pidada oma jumalateenistusi Toompea lossi saalis. Rootsi ja eesti kogudus aga hakkas käima Kaarli kirikus ja pärast toomkiriku taastamist jäigi eesti kogudus sinna.
18. augustil 1710. aastal jõudsid venelased Lasnamäele ja võtsid linna piiramisrõngasse. Kaua püsinud dilemma, kas kindlustamise huvides eeslinnad lõhkuda või mitte, kuna linn on niigi ülerahvastatud, sai vaenlase linna alla jõudes kiire lahenduse: sõjavägi võttis majade lammutamise enda peale ning ära lubati lammutada ka Kaarli kirik Tõnismäel. Samal ajal levis linnas katk ja elanikkonna tiheduse suurenedes kasvas ka ohvrite hulk. Oktoobris anti linn venelastele, kuna suurem osa linnaelanikke olid surnud või lahkunud ning levivas viletsuses ei omanud tähtsust, kellele linn allus.
Tõnismäe oli peale sõda üpris tühi ja maha jäetud, kirik ja elumajad lammutaud ja põletatud, kuid tasapisi hakkas seal eeslinn siiski uuesti välja kujunema. 1725. aastal ehitati praeguse veetorni kohale tuuleveski, mis jäi rohkem kui sajaks aastaks oluliseks maamärgiks Tallinna müüride ees.
Kogu selle aja aga püsis Tõnismäel kiriku (enne kirikut, juba keskajal, oli umbes sama koha peal Antoniuse kabel) juurde rajatud kalmistu, ehk Vana-Kaarli kalmistu. Vana-Kaarli kalmistu oli kasutusel 16. sajandi II poolest kuni 1770. aastateni, mil linnades matmine ära keelati.
Kalmistute sulgemine
Venemaa keisrinna Katariina II ukaasiga 19. maist 1772 keelati kalmistute rajamine ja surnute matmine lähemale, kui 100 sülda (213 meetrit) lähimast linnaelamust. Võimaluse korral pidi minimaalkaugus olema 300 sülda. Ukaasi korrati 19. dets 1772 ja kinnitati veel ka Eestimaa kindralkuberneri ukaasiga 14. märtsil 1773. Ukaasi täitmise tulemusel rajati Tallinnas kolm uut kalmistut: 1774. aastal Tallinna Oleviste ja Niguliste saksa koguduste Kopli kalmistu, Tallinna Toomkiriku saksa koguduse kalmistu väljapool tollast linna piiri Mõigus ning 1775. aastal vene koguduste ja sõjaväe kalmistu Juhkentalis, millest hiljem kujunes ulatuslikum Siselinna Kalmistu.
Need ukaasid ei puudutanud aga Tallinna Vana-Kaarli kalmistut (Tõnismäel), kuna see kalmistu oli siis juba suletud. Kalmistu just viimasel ajal kasutusele võetud nimetus on pisut segadust tekitav, kuna Vana-Kaarli kalmistu nimetust kasutatakse Siselinna kalmistul 1864. aastal rajatud Kaarli koguduse kalmistu osa kohta. Sellepärast kasutame siin nimetust Tallinna Vana-Kaarli kalmistu Tõnismäel. Võimalik oleks kasutada ka nimetust Vana Kaarli kiriku kalmistu või kalmistu vana Kaarli kiriku juures.
Tallinna Vana-Kaarli kalmistu Tõnismäel
Tänaseks on sellele kohale ehitatud hoone. Just selle hoone ehituseks läbi viidud päästekaevamised (Tõnismäe 11a /Pärnu mnt 44 krundil) tõid päevavalgele hulga uusi teadmisi selle tänavanurga kohta. Välitööde käigus puhastati välja üle 500 (teistel andmetel ligi 550 luustikku). Märkimist väärivad kümned luustikud, millel olid süüfilisele omased tunnused, vt täpsemalt siit.
Vana-Kaarli kalmistult Tõnismäel väljakaevatud süüfilise tunnusega skelettide ebatavaliselt suur arv (paarkümmend) seletav ilmselt just sellega, et kalmistu kasutamise viimastel aastakümnetel, aga võibolla ka kogu Põhjasõja järgsel perioodil, olid kolmandik kuni pool maetutest Toomkiriku vaestemaja vaesed ja haiged. Süüfilis oli 17. sajandi keskpaigaks Eestis üheks enam levinud haiguseks. 1751. aastal oli Tallinnas olukord muutunud nii kriitiliseks, et sõjaväehaiglates ei jätkunud ruumi uute süüfilishaigete paigutamiseks.
? 
?
Kuberneri korraldusega 2. novembrist 1748. aastal Kaarli kiriku kalmistu Tõnismäel suleti. Viimane teadaolev matus sellele kalmistule toimus 25. septembril 1748. Viimasel neljal tegevsaastal (1745−1748) maeti Tõnismäe Kaarli kalmistule 21 inimest, kellest umbes 1/3 oli Toomvaestemaja (hospidali) elanikud. Kokku oli neil aastail Toomkogudusel 142 matust.
Teiseks ja põhiliseks Toomkoguduse matmiskohaks jäi nn Toompea kirikuõu ehk kalmistu Toomkiriku kõrval. Üksikjuhtumeil märgitakse isegi veel matmisi vanadele hauaplatsidele Toomkirikusse.
Näib, et 1782 aasta paiku ostis endise Vana-Kaarli kalmistu maa-ala maja- ja aiaplatsiks avalikul oksjonil (sub public hasta) kunstkärner (iluaednik) Wulffgen. See tähendab ilmselt seda, et kinnistu oli juba varem eravalduses. Juba 1744. aastal piirneb kalmistu Pärnu maantee poolt 5 hoonestatud kinnistuga. Ilmselt ulatus endine kalmistu arheoloogide poolt läbiuuritud alast kaugemale põhja või ka loode poole. Osa kalmistust jäi arvatavasti praeguse Haridusministeeriumi maja (Tõnismägi 11) alla. Toompea esimeses säilinud kinnistusraamatus, mis seati sisse arvatavasti 1786. aastal, viidatakse Kaarli kiriku kalmistule vaid ühel korral: Mehaanik Teichi ehitusplats kuulus kiriku krundiraamatu järgi endisele Kaarli kalmistule (Carls-Gottes Acker), (TLA.230.7 II.7 leht 79). Tegemist oli tollase kinnistuga nr 81. See oli pikk Tõnismäe tänava äärne kinnistu, millel praegu asuvad Tõnismägi 5b, 7 ja 9 majad ja kinnistud. Toomkiriku krundiraamat pole säilinud.
Uus kalmistu
Juba 28. novembril 1748 õnnistas pastor Johann Georg Tiedeböhl sisse uue kalmistu, mis asus Toomhospidali taga. Põhjasõja järel maha põletatud Toomhospidal oli samal kohal taastatud pigem tavalise vaestemajana. See asus praeguse A. Adamsoni 14 ja Eha 8 krundil, tänava äärsete majade taga sisehoovis, mitte Kevade ja A. Adamsoni tänava Toompea poolses nurgas, nagu on ekslikult märgitud Heino Gustavsoni raamatus „Meditsiinist vanas Tallinnas“. Seal asus hilisem Toomgildi vaestemaja. Esimene uuele kalmistule maetu oli hospidali (vaestemaja) elanik kingsepp Andreas Hoeck (30. novembril 1748).
Uut kalmistut hakati nimetama Toomkoguduse matmiste registris eeslinna uueks kirikuaiaks või uueks Kaarli kiriku (surnu)aiaks. Nagu Tõnismäelegi maeti uuele kalmistule eelkõige Toompea vaestemaja elanikke. Sellele uuele kalmistule vaestemaja juures maeti 10 aasta jooksul umbes 70 Toomkoguduse liiget.
1758. aasta juunis selgub, et kalmistu on väga vilets ja maa vesine. Nende Toomkoguduse (Kaarli koguduse) liikmete osas, keda Toomkiriku juurde matta ei lubatud, saavutati kokkulepe Püha Vaimu kogudusega, lahkunute matmiseks Kalamaja kalmistule. Samas oli kava uue Kaarli kalmistu avamiseks kusagil Tõnismäe taga orus oldermann Rabe kingitud krundil. Kas see kalmistu avati ja kus see asus, vajaks uurimist, mis on küll üsna keeruline kuna aastatest 1759 kuni 1793 Toomkoguduse matuste ja surmade register ei ole säilinud. Nii jäävad teadmata ka 1774–1793 Mõigu kalmistule maetute nimed.
Numbriga 1. on märgitud Tõnismäel Vana-Kaarli kalmistu (kasutusel kuni 1748. aastani) ja 2. nn Uue-Kaarli kalmistu (kasutusel 1748 kuni u 1758) asukohad. Kaardil märgitud Toompea eeslinna kinnistute numbrid olid kasutusel ajavahemikus 1786−1844.
Kalmer Mäeorg, Triin Kröönström
Tallinna Linnaarhiiv 