Kui Tallinna raad kolmapäeval 6. veebruaril 1701 raekojas kokku tuli, oli koosoleku esimeseks päevakorra punktiks 6 aastat linnas elanud kärumehe Sabba Tenno (kasutame edaspidi häälduspärast nime Saba Tõnu) vangistamine vägivalda kasutades. Toonane raesekretär Erasmus Samuel Gottschild, kes raeistungit protokollis, tegi seda kiretu asjalikkusega kasutades iga võimalikul ja vahel ka võimatul juhul ladinakeelseid juriidilisi termineid ja võõrsõnu. Siiski võib protokolli tekstist aimata, et raehärrad olid Saba Tõnu juhtumi pärast üsna ärritunud ja pahased. Protokolli põhjal koostati koheselt ka palvekiri Eestimaa kindralkubernerile (1687–1704) Axel Julius De la Gardie´le (1637–1710) asja selgitamiseks.
Tänupüha
Sel ajal oli Põhjasõda, mis algas 12. veebruaril 1700. aastal Saksi vägede ootamatu tormijooksuga Riia linnale, oli juba kestnud juba ligi aasta. 5. veebruaril 1701. aastal tähistati kogu Rootsi Riigis üldist hiilgavat tänupüha ja kiideti Jumalat imepärase võidu eest, mille ta oli Narva all venelaste vastu kinkinud ja näidati igati rõõmu säherduse suurepärase Victoria üle (Christian Kelchi: Liivimaa kroonika järg. Tõlkinud Ivar Leimus, Tartu 2009, lk 128). Edasi kirjeldab Tallinna kroonik Riia pidustusi, kuid ilmselt toimus midagi taolist, ehk pisut tagasihoidlikumalt, ka Tallinnas: “Pärast tänujumalateenistuse lõppu toimusid garnisoni ja kodanike väe pidulikud rivistused, aupaugud kahureist, ilutulestik.”
Tallinna elanikud olid “noore kuninga Karl XII imelist ja suurt võitu Narva all” (21. nov 1700 Rootsi kalendri järgi) tähistanud juba ka 5. detsembril, kui 71 vangistatud Vene ohvitseri, sealhulgas 10 kindralit, Tallinna jõudsid. Linnaelanike esialgne vaimustus hakkas aga kaduma, kui selgus, et vangid tuleb majutada linnaelanike kodudesse ja linn peaks neid ülal pidama ja linna väeüksus või kodanikevägi valvama. Enamus sõjavange majutati küll Kanuti gildi saali, kuid rae vaidlused kindralkuberneriga kestsid kuni 1. maini 1701, kui vangid Stockholmi saadeti. Sõjaaegne tülikas ja tüütav sõjaväe majutamine, küüdi- ja valvekohustused, kindlustustööd, vallirahad, pearaha ja muud sõjamaksud hakkasid linnaelanikke üha enam rõhuma.
Ka kärumees Saba Tõnul oli plaan tänupühast osa saada ja Pühavaimu kirikus jumalateenistusel osaleda. Pühadeks hakati valmistuma juba eelmise päeva õhtul. Igatahes oli Tõnu esmaspäeva õhtul hiljemalt kella kuueks oma koju jõudnud. Sel samal tänupüha eelõhtul umbes kell 6, murdsid Saba Tõnu majja sisse kroonu allohvitser koos paari soldatiga. Nad tungisid Tõnule kallale ja hakkasid teda majast välja lohistama. Kuna aga Tõnu rase naine mehest loobuda ei tahtnud ja temast kinni hoidis, sai ta tekkinud kähmluses tõsiselt viga ja jäi oimetuna toapõrandale lamama. Saba Tõnu toimetati pooluimasena ilmselt Toompeal asuvasse vangimajja.
Milles Saba Tõnu süüdistati?
Tema süü seisnes väidetavalt selles, et ta olevat härra õndsa maanõunik Wrangeli põgenenud pärisori, kuid Tallinna raad lükkas selle väite otsustavalt tagasi.
Saba Tõnu seostati Tuhala mõisaga. Tuhala mõisa omanik oli sel ajal maanõunik Hans von Wrangel (1626–1691), kes oli selle ostnud oma naise esimese mehe (Wilhelm Ulrich) suguvõsalt 1676. aastal. Talle kuulus veel Vasta mõis ja maja Toompea krundil, mille praegune aadress on Kiriku 2 ja Kiriku põik 1. Eestimaa rüütelkonna maanõunikuks valiti Hans von Wrangel 1667. aastal, ta oli Rootsi armee ohvitser ja 1667. aastal määratud rügemendi ülemaks Rootsis, kuhu ta 4 aastat hiljem teenistusse asus. Oma mõisatest ja majast Toompeal hoolimata või nende tõttu, oli Hans von Wrangel pidevas rahahädas ja käis alatihti kohut oma võlgnikega ja sagedamini oma võlausaldajatega. Kui ta 1673. aastal juba 37aastase mehena abiellus lesknaise Margaretha von Ulrichiga (neiupõlve nimega von Lodde, ka Hansu ema neiupõlvenimi oli von Lode), nõudis ta naiselt kohtu kaudu kaasavara. Naine väitis, et kaasavara oli tema esimese abielu ajal ära tarvitatud ja rohkem seda saada ei õnnestu. Kohtuvaidlus kestis 8 aastat, kuni ülemmaakohus lõpuks mehe kahjunõude tagasi lükkas. Ehk oli Tuhala mõisa ost 13 aastat peale abielu sõlmimist ka mõneti kompromiss kaasavara osas? Tuhala ja Vasta pärishärra ja maanõunik Hans von Wrangel suri 12. oktoobril 1691. Ta maeti oma Toompea kodumajast umbes mõnikümmend meetrit lõuna poole Tallinna Toomkirikusse kena hauakivi alla. Kiriku seinale kinnitati ka tema vappepitaaf. Pärijatele (poeg ja tütar) jäid Tuhala mõis Harjumaal, Vasta Virumaal ja maja Toompeal ja hulk võlgasid, mille tasumisega siiski toime tuldi (Tuhala mõisa ja Toompea maja ostis 1693. aastal välja Hans von Wrangeli tütre mees krahv Berend Johann von Mellin).
Rae väitel ei olnud Tõnu kunagi Wrangeli maa peal (Tuhalas) elanud, vaid olevat hoopis võõras. Selgitused Tõnu päritolu kohta protokolli ääremärkustena jäävad küll üsna segaseks. Tallinnas olevat ta elanud juba 6 aastat. Väidetavalt võõrsil kasvanuna, oli ta õndsa maanõuniku õndsa abielueellase (Antecessor matrimoni – siin Margaretha esimene mees Wilhelm Ulrich) teenistuses ja asus 1695. aastal Tallinna elama. Hans von Wrangeli lesk Margaretha von Lode elas Toompeal Kohtu tn 2 majas. 1693. aastal oli see maja ja kinnistu läinud Margareta väimehe krahv Berend Johann von Mellini omandusse, kes lubas ämmal seal elada kuni surmani. Ilmselt teenis Saba Tõnu leske kas kutsari või sulasena ning ehk oli selleks Tallinna kutsutud(?), kuni Margaretha surmani 1698. aastal. Pärast seda asus Tõnu ilmselt Tallinna all-linna tööle kärumehena ehk siis ka abielludes ja eeslinna maja omandades.
Leidsime üles ka Sabba Tõnu maja. 1702. aasta märtsis koostatud linnakodanike kaitseväe nimekirjas on Saba Tõnu majaomanikuna arvatud elukoha järgsesse Oleve Hansu juhitud 40 mehelisse rühma. Linna kodanik, nagu ka teised käru- ja voorimehed, Saba Tõnu ei olnud, kuid sõja ajal arvestati ka eeslinna elanikud linna kodanikeväe kooseisu ja nad pidid vajaduse korral vahiteenistusest osa võtma. 1699. aastal koostatud Sigismund von Stadeni krundiplaanidel võiks järjepidevate andmetega naabrite (kärumees-sõnnikuvedaja Laipa Jürgen ja raesoldat Michel Berg) oletada, et Saba Tõnu on kirja pandud kui Uustallo Tenno või on Saba Tõnu hiljem tema krundi nr 507 omandanud.
Saba Tõnu maja asus Tartu maantee ja väikese tänava vahel, mida 1865. aastast hakati nimetama Heeringa tänavaks. Selles kolmnurgas Mardioru (St. Martensholm) vastas asunud kuuele väikesele linna krundile olid oma majad ehitanud jõukamal järjel olevad eestlastest kärumehed, sõnnikuvedajad, raesoldat, puusepp, karjus jt. Linna poolt üle Kivisilla ja Jaani seegist ja kirikust möödudes olid need tollal Tartu maanteest paremat kätt eeslinna viimased majad. Edasi lõuna poole, kuni Mõigu ojani, kus linna maad lõppesid, jäid heina- ja karjamaad või ka kasutamata liivikud. Saba Tõnu pisike umbes 550 ruutmeetri suurune krunt ja maja asusid praeguses Keldrimäe asumis, kus praegu asub 1953. aastal valminud tehas Dvigateli 4korruselise elumaja tiib, aadressiga Lastekodu 7.
Mis Tõnust edasi sai?
Rootsi võimudel Toompeal paluti ooberstleitnant Claus Jürgen Freiburgile korraldus anda Sabba Tõnu vabastamiseks. Freiburg oli Tallinnas resideeruva Adam Carl de la Gardie rügemendis auastmelt ja tähtsuselt teine mees ooberst de la Gardie järel. Ta pidi ka mõisavalitseja üle kuulama ja selgitama, kelle korraldusel Saba Tõnu tema kodust röövida lasti. Niisamuti pidi karistatud saama leitnant Johann Andreas Virginile allunud allohvitser, kes röövimises osales.
Raad käskis välja selgitada ka Sabba Tõnu naise tervisliku seisundi, ja selle, kas rasedus on katkenud. Samuti tuli põhjalikult järele uurida, kes andis soldatitele käsu „pühade õhtul sellise protseduuri ette võtta“. Süüdlane kästi arreteerida.
Raad oletas ilmselt õigustatult, et raeprotokollis anonüümseks jäänud Tuhala mõisavalitseja ei korraldanud Tõnu kinni võtmist omal algatusel, vaid sai selleks kelleltki korralduse. Proua krahvinna selgitas aga, et „ta ei tea säärasest menetlusest mitte midagi ja pole selleks korraldust andnud“. See, raeprotokollis anonüümseks jäänud krahvinna sai olla ainult Hans von Wrangeli ja Margaretha Lodde tütar Anna Helena. Pärast isa surma abiellus ta 16-aastaselt 8. märtsil 1692 Rootsi kindralmajori ja jalaväerügemendi ülema krahv Berend Johann von Melliniga (1659–1733). Perre sündis kuus last. Väga põhjalikus Wrangelite perekonna ajaloos on aga arusaamatu märge: „see abielu oli aga hiljem uuesti lahutatud“. Anna Helena vend kapten Otto Reinhold von Wrangel (1667–1701) langes 30. detsembril 1701 Erastvere lahingus venelaste vastu. Anna Helena suri 8. märsil 1709 33aastaselt Tallinnas, ilmselt Toompeal. Tema surma põhjuseks on genealoogilises kirjanduses märgitud katk. Ulatuslikum katkuepideemia Tallinna all-linnas puhkes 15 kuud hiljem.
Hilisemates Tallinna raeistungite protokollides Saba Tõnu ei märgita. Samuti ei tea me kuidas Toompeal sündmused edasi arenesid. Saba Tõnu ilmselt vabastati varsti, sest nagu eelpool märkisime, on teda nimetatud 1702. a märtsis koostatud linna kodanikeväe nimekirjas.
18 aastat hiljem, 1720. aastal nimetatakse 60aastast voorimeest Sabba Tenno Viruvärava ja Karjavärava vahelise eeslinna elanikuna. Tema nime märgitakse koos kolme noorema voorimehega, kes elavad kusagil Jaani seegi piirkonnas. Sabba Tõnu naise ja laste kohta meil andmed puuduvad. Oma majast ja krundist jäi Saba Tõnu küll ilma. Maja jäi sõja ajal terveks, kuid 1713. aastast on andmed, et Sappa Tönno 1-toalises majas elab 6 Vene sõjaväelast. Ilmselt Tõnu ja tema pere, kui nad katkuajad üle elasid, oma majja enam ei mahtunud. 1722. aastal selgubki, et kõik sealsed 6 linna obrokikrunti on nende kasutajailt vene sõjaväelaste poolt ära võetud.
Kalmer Mäeorg
Tallinna Linnaarhiiv 