Kohtuotsus pastor Christian Panike süüasjas
11. jaanuar 1695
Süüdistaja Hans Belizi kaelakohtuasjas süüdistatu Christian Panike, endise Hangen Bietheimi vaimuliku vastu, toimepandud surmamise asjus, otsustab kuningliku Tallinna linna aulik ja väärikas raad süüdistuse ning süüdistatu võetud vastutuse alusel, pärast seda, kui elutu keha oli enne kohtulikult üle vaadatud ja kõik ette tulnud asjaolud hoolikalt läbi kaalutud: Kuna süüdistatu on kohtu ees vabatahtlikult omaks võtnud, et ta oli tahtnud äsja möödunud aasta 28. detsembril süüdistaja teenijatüdrukule Sophiale kõrvakiilu anda, sest tüdruk oli tema väitel teda kelmiks sõimanud, ent haaras talle silma hakanud kirve või tapri ja lõi sellega teenijatüdrukule, kes läidetud tule ees põlvitas, neetud vihast niimoodi vastu pead, et nägi varsti verd ajust välja purskumas, teenijatüdruk ei öelnud enam sõnakestki ning tema võis hästi aru saada, et tüdruk sureb sellest; ka kohtulikul ülevaatusel selgus, et see tugev löök oli järgneva 20 tunni jooksul saabunud surma põhjus; niisiis mõistetakse süüdistatu süüdi, nii et omakorda tema tuleb selle toime pandud ja üldteada surmamise eest talle igati ära teenitud karistuseks ja teistele hoiatuseks siin turul mõõgaga elust surma viia.
Õiguse järgi.
Mõrva ja nn. surnukslöömise (s. t. vastavalt ettekavatsetud mõrv ja tapmine afektiseisundis) eest karistati 1586. aasta Lübecki õiguse koodeksi järgi süüdimõistetut surmanuhtlusega, mis viidi täide pea mõõgaga maharaiumise läbi. Hukkamised toimusid üldjuhul linna võlla all, harvemini linna turuplatsil raekoja ees. Oletatud on, et turuplatsil hukati need surmamõistetud, kes olid tapnud afektiseisundis (nagu leiti ka pastor Panike juhtumi puhul).
Siiski toimetati hukkamisi raekoja platsil ilmselt väga harva. Võimalik, et Panike oli viimane seal hukatu; eelmine juhtum enne teda võis olla 1577. aastal. Raekoja platsil hukkamist peeti vähem häbistavaks kui võlla all surmamist. Viimasel puhul lisandus kohtuotsuse täideviimise protsessi mitmesuguseid alandavaid toiminguid, näiteks talutati surmamõistetut enne hukkamiskohale viimist kinniseotud silmadega kolm korda ümber raekoja platsi; samuti võis hukkamisele järgneda mõnitamine, näiteks võidi siduda surnukeha rattale ja hukatu pea panna välja vaia otsa (nii tehti näiteks Tallinnas 1732. aasta juulis kahe röövmõrvari hukkamise järel). Pastor Panike hukkamisega seesuguseid häbistavaid toiminguid ilmselt ei kaasnenud.
Raekoja platsil vaekoja kagunurga lähedal asus hiljemalt 1337. aastast kuni 1815. aastani linna häbipost ehk kaak. 1436. aastal asendati vanad häbistamis- ja nuhtlemisvahendid uutega. Kaheksatahulisel kõrgel alusel seisis kõrgem sammas kaelaraua ja randmekinnititega. Arvatavasti 1665. aastast seisis samba tipus vitsakimbuga mehe figuur, mille autoriks peetakse kuulsat Tallinna kujurit ja puunikerdajat Elert Thielet. Otse linna häbiposti all pastor Paniket ilmselt ei hukatud, vaid sellest pisut eemal, kohas, mis hiljem tähistati graniidist kiviristiga munakivisillutises. Sellest on säilinud vaid L-kujuline osa; teistel andmetel tähistatigi paik kohe pooliku ristiga.
Kohtumõistmine Tallinnas
Tallinna all-linna kriminaalõiguse põhiallikas oli kuni 1846. aastani Lübecki linnaõigus. Selle kõrval lähtuti alates 1532. aastast Püha Rooma riigis kehtinud kriminaalprotsessi ja kriminaalõiguse seadustikust (ld. Constitutio Criminalis Carolina). Kohtupraktikat mõjutas ilmselt ka tavaõigus, eelkõige aga keskvõimu üldised ettekirjutused, sh. Piinamise keelamine kuritegude uurimisel ja lõpuks surmanuhtluse kaotamine 1799. aastal.
Kohtumõistmist nii tsiviil- kui ka kriminaalasjades teostas Tallinnas rae alamkohus, mis koosnes kohtufoogtist ja kahest alamfoogtist. Kõrgem kohtuorgan Tallinnas oli magistraadi täiskoosseis juhtiva bürgermeistri eesistumisel. Kõik surmamõistmised kinnitati rae täiskoosseisu otsusega.
Varaseimad säilinud Tallinna kohtufoogti protokollid Tallinna raearhiivis algavad aastast 1432. Arvatakse, et varem ja osaliselt hiljemgi toimus õigusmõistmine kriminaalalal suuliselt.
Kalmer Mäeorg
Pikemalt sellest loost saab lugeda Tallinna ajaloo lugemikust.
Tallinna Linnaarhiiv 