Köide 14, 1480–1483
Värskelt ilmus Saksamaal Kölnis kauaoodatud, väärtuslik ja väärikas Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ürikute-raamatu jätk, 14. osa, mis kahtlemata annab olulise panuse siinsesse ajalooteadusse. Köide viib meid tagasi aega, kui maailm oli ligi viis ja pool sajandit noorem – aastatesse 1480–1483 ja selles tuuakse ära 999 dokumenti.
Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ürikuteraamat kasvas välja Tallinna rae sündiku ja bürgermeistri, õigusteadlase Friedrich Georg von Bunge (1802–1897) vabaajaharrastusest. Väljaanne, mis pidi koondama kõik olulisemad keskaegse Liivimaa kohta säilinud dokumendid. Bunge koostatud kuus ürikuteraamatu köidet alates 1853. aastast ilmusid veel enne Tallinna linnaarhiivi eraldi ametiasutusena loomist, kuid põhinesid suures osas just Tallinna raearhiivi dokumentidel. Baltisaksa ajaloolased, kellest mõnedki kuulusid kogu Euroopa tippmedievistide (nt Hermann Hildebrand) hulka, tegid keskaegse Liivimaa uurimisel ära suure töö, jõudes 1914. aastaks ürikuteraamatu seeria kaheteistkümnenda köiteni aastani 1471, lisaks avaldati kolm köidet, mis katsid Liivi ordu maameister Wolter von Plettenbergi ametiaja algusaastaid 1494–1510.
19. sajand oli ajalooallikate elavama editeerimise ajaks nii siin kui ka Lääne-Euroopas. 1914 seiskus projekt poliitiliste ja teaduslike organisatsiooniliste muutuste tõttu. Alles 1980. aastatel võttis Balti ajaloo komisjon Göttingenis Klaus Neitmanni juhtimisel tänuväärsel moel katkenud projekti uuesti üles. Sellel eesmärgil jõuti läbi töötada ka Tallinna linnaarhiivi toona Saksamaal paiknenud osa. Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ürikuteraamatu 13. köide (aastad 1472–1479) ilmus kaks aastat tagasi, 2018. aastal Kölnis.
1951. aastal asutatud Balti Ajaloo Komisjon alustas tegevust eelkõige baltisaksa ajaloolaste ühendusena. 1970. aastal toimus põlvkondade vahetus. Enamikul Liivimaa vanema ajaloo uurijail Saksamaal puuduvad isiklikud (genealoogilised) sidemed Eesti- ja Lätiga. On arvatud, et see võimaldab neil seda piirkonda laiemas ja üldisemas kontekstis käsitleda.
Ürikuteraamatu 14. osa koostajad ajaloodoktorid Klaus Neitmann, Matthias Thumser, Madlena Mahling ja Christiant Gahlbeck on kõik Balti Ajaloo Komisjoni liikmed ja Matthias Thumser praegu ka selle juht. Nad on muidugi tegevad mitmete ülikoolide ja arhiivide juures, mida me siinjuures ei käsitle. Teadaolevalt ei ole neil baltisaksa juuri. Madlena Mahling, kes 13. köite koostajana oli veel doktorant, on hoopis sorbi päritolu. Tema doktoritöö käsitleb Riia rae kesk- ja varauusaegset arhiivi kujunemist.
Ürikuteraamatu nimetus lähtus Vene keisririigi kolme Balti kubermangu piiridest, mis põhiulatuses vastab tänapäeva Eesti ja Läti territooriumile. Välja jäi Latgaleta, mis kuulus Vitebski kubermangu ja Narva linn, mis kuulus Peterburi kubermangu. Samas jäid kõik need alad keskajal territooriumile, mida nimetati Liivimaaks (saksa k. Livland). Baltisaksa ja varasemal ajal ka eesti ajalookirjutuses kasutati selle ajaloolise piirkonna kohta nimetust Vana-Liivimaa, et eristada seda hilisemast Liivimaa kubermangust. Viimasel aastakümnetel on erialakirjanduses siiski juurdunud ja eelistatud nimetus (keskaegne) Liivimaa. Nii hõlmavadki Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ürikuteraamatud tegelikult tervet keskaegset Liivimaad, mis peale 1346. aastat jagunes viieks ilmalikuks võimkonnaks ehk härruseks (saksa Herrschaft). Peale härruste oli oluline roll ka nn kolmel suurel linnal: Riial, Tallinnal ja Tartul ja vähemal määral ka teistel (hansa)linnadel.
Mis on ürik?
Väike kõrvalepõige terminoloogiasse. Arhivaaridele ei meeldi sugugi, kui kõiki vanu arhivaale (arhiiviväärtusega dokumente) kõnekeeles või isegi ajakirjanduses valimatult ürikuiks nimetatakse, olgu tegemist kasvõi käsikirjaliste raamatutega või isegi trükistega. Samuti ei hinda arhivaar eriti vanaks möödunud ja ülemöödunud sajandi arhivaale.
Ürikuks (saksa k Urkunde) nimetatakse algses tähenduses keskajast või varauusajast pärinevat õigusliku sisuga, eriõigusi andvat või kinnitavat dokumenti. Etümoloogia sõnaraamat seostab sõna ürik sõnaga ürgama (algama, algust tegema), aga ilmselt on seos ka sõnaga ürgne (iidne, põline, vanast ajast pärit). Sõna ürik on aga eesti keeles üsna uus sõna. Wiedemanni sõnaraamat 1893. aastast annab saksakeelse Urkunde eestikeelseks vasteks alguskirja. 1931. aastal ilmunud Richard Antiku raamatukogunduse oskussõnastikus ürikut ei nimetata. Pakutakse välja küll sõna ürgkiri (saksa Urschrift) ja näiteks sirvik koodeksi asemel. 1933. aastal ilmunud arhiivinduse käsiraamatus on sõna ürik ja toimik juba täiesti tuntud ja omaksvõetud sõnad. Pikemalt peatutakse üriku mõiste defineerimisraskustel. Ik-lõpulisi tuletisi kasutatakse uute oskussõnade moodustamisel tänini. Palju selliseid uudissõnu lõi Johannes Voldemar Veski, kes tegeles aastakümneid järjekindlalt sõnavara täiendamise ja oskussõnade loomisega. Üriku sõna loojat pole paraku õnnestunud välja selgitada.
Ürikute mõiste ebamäärasusest tulenevalt on ürikuraamatusse võetud palju dokumente, mis kitsamas tähenduses ürikud ei ole. Kui raamatu sisuregistrist lähtuda, on ürikuid kitsamas tähenduses ainult 16 (?), millele võime lisada ehk veel 16 bullat.
Tallinna raearhiivis leidub oletatavalt 1380. aastast pärit Lübecki rae kiri Tallinna raele, milles palutakse edaspidi kirjutada mitte paberile “kuna paber on kaduv“ vaid ainult pärgamendile. Paber oli juba siis levinum kirjutusmaterjal ning seda enam sada aastat hiljem. Pärgamendile kirjutatud dokumente on ürikuteraamatus 192 ehk ligi viiendik. Pitsereid on ürikuteraamatu dokumentidel tuvastatud kokku 623, neis erinevaid 224. Arvesse on võetud ka lagunenud ja pudenenud pitserid, kui nende pitseerija on tuvastatav. Tegemist pole mitte traditsioonilisele ürikule iseloomulike ripp-pitseritega, vaid ka pärgamendile või paberile otse pressitud pitseritega. Kuna üks dokument võis kanda ka mitut pitserit võime väga hinnanguliselt väita, et vähemalt pooled ürikuteraamatus toodud dokumentidest olid pitseeritud. Pitser, olenevalt pitseerija tähtsusest, andis dokumentidele juriidilise tähenduse.
Keeled ja dokumentide asukohad
Dokumendid on valdavas enamuses alamsaksa keelsed. Ülemsaksa keelsete osakaalu on raske hinnata. Tollane ülemsaksa keele sõnavara ja ortograafia on üsnagi erinev tänapäevasest saksa keelest. Esmapilgul on kahte saksa keelt vahel keeruline eristada ja eraldi arvestust pole dokumentide keelte kohta peetud. Leidub ka üks kesk-hollandi keelne dokument. Keskhollandi keelt räägiti Hollandis ja Flandrias 12.–15. sajanditel ja see keel oli alamsaksa keelele lähedasem kui ülemsaksa keel. 83 dokumenti, eelkõige paavstide bullad ja muud kiriku dokumendid on ladinakeelsed. 19 dokumenti on venekeelsed. Need pärinevad peamiselt Läti ajalooarhiivist Polotski ürikute kogust. Nende dokumentide transkriptsioone pole aga ära toodud, vaid piirdutud on dokumentide saksakeelsete regestide ehk sisukokkuvõtetega. Need dokumendid on küll ka vene keeles mujal korralikult publitseeritud.
14. ürikuteraamatus avaldatud 999 dokumenti pärinevad 22 arhiivist ja raamatukogust. Medievistidele ja arhivaaridele ei ole ilmselt üllatuseks, et enamus dokumente – 2/3, pärineb Tallinna linnaarhiivist. Neid vahendas ürikuteraamatu koostajale meie teadur Juhan Kreem. Ülejäänud kolmandikust kolmandik (101) pärineb Berliinis asuvast Preisi kultuurivara salajasest riigiarhiivist (selles arhiivis hoitakse pärast II maailmasõda Königsbergist evakueeritud Saksa ordu arhiivi põhiosa). Järgnevad hansalinnade arhiivid Lübecki Hansalinnaarhiiv (71 dokumenti) ja Gdanski Riigiarhiiv (47). Riia keskaegsed arhiivid pole kõige paremini säilinud ja Läti Riigi Ajalooarhiiv on esindatud 37 dokumendiga. Vatikani Salaarhiivist pärineb 18 ürikut, Saksa ordu keskarhiivist Viinis 9 dokumenti ja Eesti Rahvusarhiivist Tartus, kui lugemine segi ei läinud, 8 dokumenti. Ülejäänud nn leiukohad on esindatud 1–4 dokumendiga. Siin võib nimetada Taani ja Rootsi riigiarhiivi, Venemaa Vanade Aktide Riiklikku Arhiivi, Rostocki Hansalinnarhiivi, Riia Mustpeade kompanii arhiivi Bremenis ja kaugemaist paikadest Tirooli Maa-arhiivi ning Firenze Kesk-rahvusraamatukogu. Lõpuks on avaldatud ka 10 dokumenti, mis pärinevad muudest allika-publikatsioonidest, kuna vastavad originaaldokumendid on hävinud või kaotsi läinud.
Amsterdami rae volitus Tallinna raele ette näitamiseks, et saada õigus Tallinna kodanikelt võlgu sisse nõuda, 26. mai 1482, TLA, f. 230, n. 1-I, s. 798.
Läänemere kaubanduses eriti soola- ja viljakaubanduses mängisid 15. sajandi teisel poolel juhtrolli hollandlased. Flandria linnadest hakkas küll Brügge hansakontor varasemat tähtsus kaotama, kuid jäi siiski veel oluliseks kaubanduskeskuseks. Põhjused, miks Hollandi ja Flandria (Belgia) kauba- ja hansalinnade arhiivid on ürikuteraamatus kõrvale jäetud, nagu varemgi, on meile teadmata.
Mida ürikuteraamatust leida võib?
14 ürikuteraamatusse on koondatud kõige olulisemad hiliskeskaegse Liivimaa kohta säilinud dokumendid aastatest 1480–1483. Apellatsioonid, volitused, kirjad, ametlikud ettelugemised, bullad, privileegide kinnitused, lepingud, kokkulepped, visitatsiooniprotokollid, vanded, ekskommunikatsioonid, trasumptid, nõuded, kohtuotsused, testamendid jpm. Lihtsam on ilmselt nimetada dokumendiliike, mis ürikute-raamatust teadlikult on välja jäänud: maaomandisse puutuvad mõisaürikud, kaupmeeste arve ja võlaraamatud, erinevad linna kinnistus-, pärus- ja muud sellised raamatud, koodeksid, skraad ja muud pikemad õigustekstid, kroonikad. Selliseid pikemaid dokumente editeeritakse eraldi.
Ka neid Tallinna raearhiivi dokumentide sarju, kust arhivaalid on sellesse ürikuteraamatusse jõudnud on raske üles lugeda. Kõige enam on dokumente võetud raearhiivi dokumendisarjadest: juriidika ja kohtuprotsessid, saabunud kirjad, Tallinna rae (väljaminevate kirjade) kontseptiraamat, katoliku kirik , Liivimaa linnad, Soome, Hansa jm ürikud.
999 dokumenti on esitatud ajalises järjestuses. Iga dokumendi kohta esitatakse esmalt ära arhivaali võimalikult täpne (saksakeelne) sisukokkuvõte ehk regest. Siis tuuakse andmed dokumendi säilituskoha (leidandmed), info varasema väljaandmise koha ja aja kohta. Samuti kirjeldatakse lühidalt dokumenti: andmekandja, teksti iseärasused, kahjustused, pitserite olemasolu jm metaandmed. Sellele järgneb üldjuhul dokumendi täisteksti transkriptsioon.
Registrid
Ürikuteraamatu editsiooni osale järgneb ligi 100 lehekülje pikkune väga detailne ja kasutajasõbralik registrite osa. Need on koha-, isikute ja aineregister. Isiku(nimede) registri täiendusena on lisatud veel väga kasulik ametite- ja funktsioonide register. See registriosa algab 11 Rooma paavsti nimega, kellest käsitletaval ajavahemikul valitses küll ainult üks Sixtus IV. Registriosa lõpeb teenrite ja sulastega nende teenistushärrade järgi. Muidugi jäävad paljude isikute ametid ja tegevusalad ka tuvastamata.
Kas ürikuteraamatu kohanimede register võiks anda mingi adekvaatse üldpildi keskaegse Liivimaa linnade ja maaisandate suhtlusvõrgustikust? Ilmselt mitte päris. Pilt on väga Tallinna keskne. Tallinna raearhiiv, koos seda täiendavate gildide arhiividega, on lihtsalt kõige paremini säilinud linnarhiiv Hansa ruumis. Keskaja Liivimaa linnaajalugu on suurel määral Tallinna ajalugu.
Koharegistri viiteid Tallinnale võib olla ligi 700, Riiat märgitakse umbes 300 korral. Tegelikult oli Riia muidugi Tallinnast suurem ja tähtsam Liivimaa linn. Väga ligikaudseil hinnanguil elas 1480 aastatel Riias umbes 10 tuhat Tallinnas, koos Toompeaga, ehk pisut üle 6 tuhande elaniku. Ka sõjalis-poliitilisi sündmusi toimus aastatel 1480–1483 Riias ja üldse Liivimaa lõunapoolsetel aladel märksa rohkem ja sagedamini.
Esimene Liivi sõda
Novgorodi rae vastus Tallinna kaupmeeste kaebusele, et Novgorodi kaupmehed müüvad halva kvaliteediga lina, (1541), TLA, f. 230, n. 1, s. BH 30 I. Vene ürikud on sageli teistsuguses formaadis.
Kui Tallinnas oli 1480. aastal kõik veel rahulik, siis Riias kogus hoogu järjekordne konflikt Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vahel, mis oli juba mõned aastad varem sõjaliste kokkupõrgeteni viinud. Tollases kroonikas on see kokkupõrge tuntud Papisõjana (Pfaffen-Krieg). Neist sündmustest tulenes omakorda kodusõda Riia linna ja Liivi ordu vahel aastatel 1481–1491 nn Kümneaastane sõda. Pärast Riia peapiiskopi vangistamist piiskopkonna maade ning Riia linna hõivamist 1479. aastal ähvardas ordut interdikt ehk kirikuvande alla panek. Täbara olukorra lahendamiseks otsustas ordumeister korraldada võiduka sõjakäigu „usuväärajatele“, lubades paavstile „neid kõiki pühale rooma kirikule kuuletuma sundida“. Kusjuures varem oli ordumeister igati püüdnud Moskva suurvürst Ivan III-ga rahumeelselt läbi saada. Ehk lootiski ordu, et sõda piirdub vaid Pihkva vürstiriigiga. Nii puhkes Liivimaa-Pihkva sõda (1480–1481), mida on nimetatud ka esimeseks Liivi sõjaks.
Kõik need poliitilised sündmused kajastuvad ka ürikuteraamatu dokumentides. Piirdudes siinjuures vaid ürikuteraamatu koharegistriga, leiame sellest kõige enam viiteid just nendele Venemaa linnadele ja asulatele, mida ennenägematult suur orduvägi 1480. aasta talvel rüüstas ja maha põletas või mille linnuseid piirati. Pihkva (50 korda), Novgorod (33), Volgorodok (8), Ouduva (4) Irboska (3). Linnuseid vallutada ei õnnestunud, välja arvatud Volgorodiku (Võšgorodok 1920–1944 Läti asula Augšpils) puulinnus vaidlusalusel Pihkva ja Liivimaa piirialal – Pörnow. Kui formaalselt veel iseseisva Pihkva poolel sekkus konflikti Moskva suurvürstiriik, muutusid jõuvahekorrad täiesti. Suur-Novgorod oli Moskvaga ühendatud juba 1478. aastal. Selle vallutusretke käigus olid Moskva teenistuses olevad tatari ratsanikud koos pihkvalastega kas juhuslikult või plaanipäraselt rüüstanud ka Vana-Liivimaa piirialasid.
Sõja käigu otsustas vene vägede rüüsteretk 1481. aasta erakordselt lumerohkel ja külmal talvel. Rüüsteretk väljus tavapärasest piirisõdade toimumisalast. Rüüstati ja põletati Valga (6), Härgmäe (2), Helme (1), Karksi (7), Tarvastu (3), Paistu (1), Viljandi (21). Läti suurematest linnadest Daugapils (14). Linnustest õnnestus venelastel vallutada küll ainult Tarvastu ning Rēzekne ja Ludza. Sellistel puhkudel olid kohaliku rahva kaotused: (tapetud ja Venemaale viidud) märksa suuremad. Selles sõjas osalesid ka Tallinna linna väed nii maal kui merel. Sõjapõgenikud ja 1482. aasta lõpul ka näljapõgenikud jõudsid samuti Tallinna, kus puhkes katk, mille kohta täpsemad andmed küll puuduvad.
Liivimaa-Pihkva sõda lõppes 1. septembril 1481 Novgorodis allakirjutatud 10-aastase vaherahu lepinguga. Lepingu projekt on säilinud ja hoiul Läti ajalooarhiivis ning see on avaldatud ürikuteraamatus dokumendina nr 391.
Nimetatud linnad
Teised ürikuteraamatus enimnimetatud Eesti ala linnad ja linnused, mida sõjategevus otseselt ei puudutanud on Tartu (96), Narva (80), Haapsalu (61), Paide (19), Pärnu (13), Porkuni (9). Tartu ja Narva jäid küll sõjapiirkonda. Nagu selgub ühest ürikuteraamatus avaldatud dokumendist tuvastati Haapsalus kaks kerjusteks maskeerunud Vene salakuulajat.
Muud nö välismaistest linnadest, mida ürikuteraamatu ürikutes üle 20 korra märgitakse on Lübeck (287), Gdansk (Danzig) (87), Rooma (80), Võnnu (63), mis tollal oli Tallinnaga küll samas riigis, Königsberg (38), Viiburi (30), Viin (24), Visby (20). Ameerika oli veel avastamata ja Aasia ning Aafrikaga Liivimaal otseseid suhteid neil aastail polnud. Nii jäi kaugemaks raamatus nimetatud paigaks meritsi Rhodose saar. Riike ja piirkondi on koharegistrisse hõlmatud vaid siis, kui neid dokumentides nimetatakse. Linnu tollaste või praegustesse riikidesse sobitada pole mõttekas. Selliste piirkondade osas on ehk ootamatu Dalmaatsia ehk Horvaatia (17) arvukas esinemine. Samas kui Itaaliat eraldi nimetatakse vaid kahe korral ja Hispaaniat üldse mitte.
Ürikuteraamatu aineregistri sisu ei suuda parimagi tahtmise juures ülevaatlikult hõlmata. Näitena võib tuua ürikuteraamatu kontekstis üsnagi marginaalsed „ained“. Õlut nimetatakse 8 korda, veini esineb 10 korda. Sealjuures nimetatakse ka kolm erinevat veinimarki. Viinaga läheb veer paar aastat aega. Ehk jõuab esimene kirjalik dokument viinaajamise kohta Eestis (Liivimaal ?) Tallinna linnaarhiivis hoitav Suurgildi otsus (skraa) 1485. aastast ka järgmisesse ürikuteraamatu köitesse.
Kuidas edasi?
Balti Ajaloo komisjonil on kindel soov täita ürikuteraamatu sarja tühimik, mis jäi aastatesse 1472–1493, mis jäid ürikuteraamatu esimese ja teise sarja (kolm köidet 1494–1510 aastate kohta) vahele. Jäänud on veel 10 aastat. Pole teada, kas need mahuvad kahte köitesse (esimese sarja 15. ja 16.), kuid kindel on et need ilmuvad ja asi viiakse lõpuni. Eks puudust tuntakse ka 1510. aastale järgnevate aastakümnete Liivimaa arhivaalide publikatsioonist. Siin oleks ehk eeskujuks ja Tallinna rae dokumentide puhul mõnikord ka abiks Soome keskaegsete ürikute rootsikeelne raamat, mis ulatub 1530. aastani. Ilmselt plaaniti omal ajal ürikuteraamatu teise seeriaga maameister Plettenbergi ametiaja lõpuni, 1535. aastani jõuda.
Carta marina, 1539, Olaus Magnus.
Samas võib ka oletada, et reformatsiooni aastail muutub arhivaalide hulk ilmselt juba liiga suureks ja hõlmamatuks.
Kunagi edaspidi uurime ürikuteraamatu abil mõnda põnevamat Tallinna raearhiivi ürikut juba lähemalt.
Kuid enne seda võtame vaatluse alla mõned toponüümika küsimused, kus ürikuteraamat mõndagi uut ja huvitavat pakub. Siin esineb segadus ühe kohanimega, mis kord asub Karksi, kuid teised ajaloolased viivad selle hoopis Laiuse lähedale. Laiemat huvi võiksid aga ehk pakkuda kolm ürikuteraamatu põhjal tuvastatud uut emamainimist. Kolme Eesti küla ja paiga ajalugu saaks ilmselt 40–100 aasta võrra pikeneda.
Kalmer Mäeorg
Täiendavat lugemist seoses eelmise – 13. ürikuteraamatu ilmumisega 2018. aastal.
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/iha-allikate-jarele/
Tallinna Linnaarhiiv 