Veel kord Constance Poska rahvusest.
Ajalooraamatuis võib mõnikord kohata kummalist väidet selle kohta, et eesti advokaadi Jaan Poska naine oli venelane. See väide ei vasta tõele. Enne, kui asja selgitame, püüame selgusele jõuda, kuidas selline ekslik seisukoht alguse on saanud ja levima hakanud.
Näib, et esmaallikaks ehk selle väite ajalookäibesse toojaks on ajaloolase Bradley Woodworthi artikkel pealkirjaga: Paljurahvuselisus ja eestlastest riigiametnikud Eesti kubermangus. Artikkel avaldati Eesti Ajalooarhiivi Toimetiste sarjas 14(21). Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, 1. osa. Tartu, 2006.
Raamatus lk 357 esineb järgmine lause: „20. sajandi alguse Tallinnas käisid juhtivad eesti tegelased ja kohalikud kõrgemad vene ametnikud üsna tihedalt seltskondlikult läbi, seda nii 1898. aastal asutatud Tallinna Kirjandusringis, mille liikmeskonda kuulusid ka Konstantin Päts ja Jaan Poska, kui ka salongis, mida pidas Jaan Poska venelannast abikaasa.“ Teksti autor annab selle lause kohta viite ka oma 2003. aastal Indiana ülikoolis kaitstud dissertatsioonile, kuid selles on juttu venekeelsest Tallinna kirjandusringist, kuid Jaan Poska „venelannast“ naist seal ei puudutata. Samas on antud viide ka Toomas Karjahärmi raamatule Ida ja Lääne vahel. Selles märgitakse, et Poskade kodust kujunes Tallinna esimene „eestlaste salong“, mille hingeks oli Constance Poska. Constance Poska rahvusest seal aga ei kirjutata ja ilmselt sai Woodworth millestki valesti aru.
Ameerika ajaloolane Bradley Woodworth (snd. 1963) on oma doktoriväitekirjas: „Civil Society and Nationality in the Multiethnic Russian Empire: Tallinn/Reval, 1860-1914“ (2003) andnud väga põhjaliku ja laiahaardelise 19. saj Tallinna ajaloo käsitluse. Oma teedrajavas uurimuses jälgib ta Tallinna kodanikuühiskonna kujunemist ja moderniseerumist, arvestades linna poliitilisi, ühiskondlikke, demograafilisi, kultuurilisi ja majanduslikke protsesse. Paraku tuleb aga ka sellise teeneka ajaloolase puhul tähelepanu juhtida tema eksimustele. Seda enam, et sellised valeväited kipuvad levima. Milleks lugeda põhjalikku eestikeelset raamatut „Jaan Poska oma ja meie ajas“, kui ingliskeelne autor on oma väite varem juba esitanud.
Teatavasti on tänapäeva Eestis rahvuse aluseks enesemääratlus. Isikul oli õigus tunnistada end selle rahvuse liikmeks, millega ta tundis end etniliselt ja kultuuriliselt kõige tugevamalt seotud olevat. Isik, kes tundis end kuuluvat mitmesse rahvusesse, valis enda jaoks olulisema. Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseaduse järgi oli samuti igaühel vabadus ise otsustada, millisesse rahvusesse ta kuulub (§ 20).
Ei näe põhjust, mis samu põhimõtteid ei võiks rakendada, kas Eesti Vabariigi algusaastate kohta. Jaan ja Constance Poska isikutunnistustel (TLA.186.1.87) on nende rahvuseks märgitud eestlane. Kui nad end ise eestlasteks pidasid, on igasugused muud oletused, arvamused või eelarvamused nende rahvuse kohta liigsed ja kohatud.
Käsitleme siinkohal siiski ka Constance Ernestine Poska (neiuna n Ekström) päritolu. Constance (algselt Constanze) Ernestine Ekström sündis Tallinnas 20. oktoobril 1874 (vkj) ja ristiti 10. novembril 1874. Tallinna saksa Niguliste kirikus (TLA.31.1.40). Hiljem kujunes Constance Poska ametlikuks sünniaastaks 1876.
Constance isa Ivar Eksröm oli rahvuselt rootslane. Sündinud oli ta Helsingis vallaslapsena, ema järgi sünnilt Rootsi kodanik. Lugu sellest, kuidas ta emaga Tallinna jõudis ja siia maha jäi, võib lugeda 2010. aastal ilmunud raamatust: Jaan Poska. Oma ja meie ajas. Artikleid ja mälestusi.
13. aastaselt Tallinna jäetud Ivar Ekström, ei pidanud kohe oma emakeelt unustama. Ta jäi õpipoisiks ja selliks Rootsist pärit Tallinna klaassepa Frantz Oskar Hagströmi juurde, kelle naine oli samuti rootslane. Ivari kasuvanemad Hagströmid olid Tallinna saabunud Helsingist umbes samal ajal kui Ivar ja tema ema Anna Frederica ja võisid olla juba sellest ajast tuttavad. Pole võimatu, et Ivar Ekströmi lapsedki oskasid pisut rootsi keelt.
Kui tavaliselt sai väljaõppinud käsitööline sellist tsunftimeistriks ja linnakodanikuks peale abiellumist, siis vallaslapsena sündinud Ivaril, võõramaalasel, kellel puudus perekondlik toetus, kulus selleks veel 9 aastat. Kui klaasepp Ivar Ekström 3. veebruari 1878 linnakodaniku vande andis, pidi ta loobuma oma Rootsi kodakondsusest ja Vene riigi kodanikuks astuma.
Constance ema Josephine Amalie, keda Tallinna tsunftirahva ja linnakodanike ringis kutsuti „kaunis proua Ekström“ oli päritolult eestlane. Tema isa Madis Jakobson oli kõrtsmik ja eeslinna majaomanik. Josephine ema Elisabeth neiupõlvenimega Adamson oli sündinud Juuru kihelkonna Purila mõisas.
Josephine ristiti Tallinna eesti Pühavaimu koguduses. Nagu aga paljude jõukamale järjele tõusnud Tallinna linnaeestlaste puhul pandi Josephine leeri Tallinna saksa Niguliste kogudusse, mille liikmeks ta niiviisi sai. Ilmselt aitas tollal saksastumisele kaasa ka parema hariduse omandamine, mille kohta meil küll andmed puuduvad.
1869. aastal Ivar ja Josephine abiellusid. Josephine südamesõbraks oli plekksepp Erlenheimi eestlannast naine, Karja Ado tütar Marie, kes elas Apteegi tänaval. Tema pani oma neli kuud hiljem sündinud tütrele, sõbranna eeskujul samuti üheks eesnimeks Constance (sellel ajal oli nimi Constance kasutusel peamiselt vaid aadlike hulgas). Mõlemad Constance’id õppisid Tallinna kõrgemas tütarlastekoolis.
Nagu Ekströmide peres lausa needuseks sai, suri ka Josephine noorelt, 1887. aastal 34-aastaselt tuberkuloosi. Viit alaealist last (Constance oli siis 12-aastane) jäi kasvatama isa Ivar Ekström. Ilmselt oli Constance oma eesti keele oskuse saanud põhiliselt emalt ja suheldes ema poolsete sugulastega (tädi ja ema poolvennad). Elfriede Lender kirjutas selle kohta: „Proua Constance Poska, olgugi, et isa poolt rootslane, oskas eesti keelt täiesti rahuldavalt, igatahes polnud temal sellist venepärast hääldamist, nagu ta vanemail tütardel veel hiljem.“
Pere viiest lapsest neli: Constance, tema vanem õde Adelheid abielludes Rüütel (1871–1900), vanem vend Alfred Reinhold (1872–1946) ja noorem õde Agnes Pauline abielludes Jürgenson (1876–1913), kes olid sündinud enne kui nende isast sai vene riigi alam, säilitasid oma Rootsi kodakondsuse. Me ei tea, mida teadis Constance oma seiklusrohke minevikuga Stockholmi vanaemast Anna Fredrica Bernardina Ekströmist (1824 Stockholm – 1893 Stockholm). Samuti ei tea, kas oli hiljem ka mingeid kontakte Tallinna jäänud poja ja Stockholmi asunud ema vahel.
Constance vanem vend Alfred Reinhold Alexander Ekström (1872 Tallinn – 1946 Stockholm) abiellus rannarootsi neiuga ja sai Tallinna Rootsi Mihkli koguduse liikmeks säilitades vastavalt seadustele Rootsi kodakondsuse. Eesti vabariigis sai mõlemad Eesti kodanikeks, kuid rahvuselt pidasid nad end rootslasteks. Umbes 1930. aasta paiku emigreerusid nad koos kahe tütrega Rootsi ja elasid Stockholmis Lidingö linnajaos.
Alghariduse sai Constance saksakeelses ja saksameelses Olga Beyrrsdorffi tütarlastekoolis. Kool asus Ekströmide kodust Viru 2 paarikümne sammu kaugusel nn Lunini majas, mille aaddress praegu on Raekoja tn 3. Samas koolis oli hiljem õpetajaks Constance vanem õde Adelheid Ekström abielludes Rüütel (1871-1900).
Aastatel 1890–1892 õppis Constance Ekström Tallinna kõrgemas linna tütarlastekoolis. Linna kõrgemad tütarlaste gümnaasiumid läksid 1890. aasta sügisest üle vene õppekeelele (üleminek viidi lõpule 1895. aastal). Constance õppis tütarlastekoolis saksa- vene ja prantsuse keelt. Vene keelt ta ilmselt varem õppinud ei olnud ning tema vene keele hinded olid viletsamad (3 või 3 ½) kui saksa ja prantsuse keele hinded. Näib, et 1892. aasta algusest muutus ka teiste õppeainete õpetamine venekeelseks. Saksakeelseks jäi ainult usuõpetus, mille hinded ilmselt seetõttu olid kõige paremad. Constance lahkus koolist ametlikult 1893. aasta mais. Erinevalt tema üheksast VIII klassi kaaslasest ei ole vastavas kooli protokolliraamatus tema 1893. aasta esimese poolaasta õppeainete hindeid märgitud, vaid selle asemele on kirjutatud midagi vene keeles loetamatus käekirjas.
Järgnevatel aastatel töötas Constance lühikest aega koduõpetajana Soomes, millest pole midagi täpsemat teada. Seejärel õpetas ta Raekoja pl 10 majas advokaat Nilkolai Kinijevi lastele saksa keelt. Lapsed Lev ja Jelena olid küll 1895. aastal 3-4aastased, aga saksa keele oskust peeti Tallinna vene perekondades tollal oluliseks. Kinijevi majas noor advokaadi abi Jaan Poska ja koduõpetaja Constance Ekström tuttavaks saidki.
30. augustil 1895 laulatas ülempreester Karp Tiisik Tallinna Issanda Muutmise kirikus advokaadi abi, õigeuskliku Ivan Ivani p Poska ja Rootsi alama neiu Constance Ivari tütar Ekströmi abielu. Pruut oli luterlane.
Abiellumisel Vene riigi kodanikuga kaotas Constance oma Rootsi kodakondsuse ja sai samuti Venemaa kodanikuks. Nii juhtus ka Constance kahe õega, kes samuti eestlastega abiellusid. Luterlaseks jäi Constance Poska aga edasi. Tema 10 last ristiti siiski õigeusu koguduses, nagu kord seda ette nägi.
Oluliseks muutuseks Constance elus abiellumise järel oli koduse keele muutumine. Kui vanematekodus õdede vendadega oli räägitud põhiliselt saksa keelt ja ehk ka eesti keelt, siis nüüd sai vene keel igapäevaseks koduseks keeleks. Nii oli see olnud juba Jaan Poska lapsepõlvekodus. Põhjus oli selles, et Jaan Poska ema Anna Tikker, kes oli sünnilt küll eestlane, kuid kasvas varakult orvuks jäädes üles Ilmjärve õigeusu pastori Aleksander Poletajevi venekeelses peres. Nii et uue koduse keele pidi omaks võtma Constance, mitte eesti advokaat Jaan Poska oma „vene naise“ mõjul.
Alles pärast abiellumist omandas Constance Poska vene keele sellisel määral, et tema väimees Eduard Laaman kirjuta Poskade eesti salongi (ilmselt ei pea me eesti salongi tingimata jutumärkidesse panema, kuigi sinna olid kaasatud vene haritlased ja ametnikud ja tegevus oli venekeelne) Kadriorus silmas pidades tema kohta nii: „Vene kultuurist läbi käinuna omas proua Poska rohkel määral seda temperamentset vaimukust, mis on vajalik, et olla „seltskonna hingeks“.
Kalmer Mäeorg
Tallinna Linnaarhiiv 