Reformatsioon

lossy-page1-600px-Martin_Luther_by_Cranach-restoration.tif

Martin Luther (1529), Lucas Cranach Vanem.

31. oktoobril 1517 saatis Martin Luther Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile Albrechtile ja Brandenburgi piiskopile Hieronymosele 95 teesi, milles kritiseeris peamiselt indulgentsidega kauplemist. Esimene oli tollal üks indulgentside müügikampaania korraldajatest, teine Lutheri otsene vaimulik ülem. Legendi järgi naelutanud Luther teesid samal päeval ka Wittenbergi lossikiriku ukse külge. Lutheri eluajal naelutamise lugu ei tuntud, sellest kirjutas esmakordselt Philipp Melanchthon 1547. aastal ilmunud Lutheri teoste teise köite eessõnas. Tänapäeval peetakse naelutamise fakti siiski tõendamatuks.

Luther_95_Thesen

Martin Lutheri 95 teesi

16. sajandil teeside avalikustamise päeva suurema pidulikkusega ei meenutatud, pigem oli levinud Martin Lutheri sünni- ja surmapäeva (10. novembril ja 18. veebruaril) tähistamine. 1617. aasta 31. oktoobril korraldati pidustusi juba enamikes protestantlikes maades. Eriti juurdus selle tähistamine reformatsioonipäevana alates 1667. aastast, kui Saksi kuurvürst Johann Georg II kehtestas 31. oktoobri ametlikult protestantlikuks mälestuspäevaks. Ühtlasi kinnistus sestpeale legend 95 teesi kirikuuksele naelutamisest kui reformatsiooni „avalöögist“.

Reformaatorlike jutlustajate tegevusest Tallinnas on esimesi kirjalikke teateid alles 1524. aasta kevadest. Kirikuelu ulatuslikum ümberkorraldamine, mida hiljem hakati reformatsiooniks nimetama, sai hoo sisse 1524. aasta sügisel. Tallinnas oli olukord näljahäda tõttu olnud pingeline, 14. septembril toimusid ka kirikuvastased rahutused (nn pildirüüste). Koostöös evangeelsete pastorite Johan Lange, Zacharias Hase ja Herman Marsowiga asus raad jõulisemalt kirikuelu kontrollima. Vastavad ettepanekud ja korraldused kirjutati üles rae raamatusse, mis sisaldab peamiselt tsunftide skraade ärakirju. Vana asendamine uuega käis samm-sammult.

protokoll aa5

Raemääruste ärakirjad, TLA.230.1.Aa 5.

Martin Lutheri kirjad Tallinna Linnaarhiivis

Tallinnas on Martin Lutherilt on säilinud 3 kirja. Juba oma esimeses karjasekirjas liivimaalastele 1523. aastal Riiga, kiitis Luther „puhta“ jumalasõna jutlustamise edusamme Tallinnas.

Esimene Lutheri kiri pärineb aastast 1531 ja on vastus Tallinna linnakooli rektori Joachim Waltheri külaskäigule Wittenbergi, kuhu rektor sõitis, et leida Tallinnale nn evangeelseid jutlustajaid, kuna 1530. aasta katkulaine oli nõudnud palju ohvreid ka jutlustajate hulgast. Kiri saabus Tallinna postiga. Nii selles kirjas kui ka terves kõne all olevas episoodis kajastuvad luterliku reformatsiooni esimeste aastakümnete personaliprobleemid. Luther manitses uute jutlustajate koolitamise eest hoolt kandma, sest igal pool valitses nende nappus. Ka Joachim Walther soovis jääda kauemaks Wittenbergi, et oma haridust täiendada, kuid juba 1532. aastal oli ta tagasi Tallinnas ja tegutses Niguliste kiriku jutlustajana.

Kaks ülejäänud kirja on  tavalised soovituskirjad, nagu üks professor ikka oma  kandideerivatele üliõpilastele kaasa kirjutab: 1532 Hermann Gronaule soovituskiri Tallinna koolmeistriametisse tulekuks ja 1533  Nicolaus Glossenusele Tallinna super¬intendendi ametisse astumiseks. Gronau ja Glossenus – on Tallinnas ka tõestatavalt olnud.

Lutheri kirjad Tallinnas on ainsad Lutheri kirjad Eestis, esmakordselt publitseeritud 1830. Riiaga on Luther suhelnud rohkem, Riia raekirjutaja Johan Lohnmüller otsis teadaolevalt Liivimaalt esimesena Lutheriga kontakti. Selle tagajärjena on kirjutatud ka juba mainitud, kõigile liivimaalastele adresseeritud Lutheri läkitus aastast 1523, kus ta pöördub kõigi Liivamaa evangeelsete poole ja julgustab neid õigel teel püsima. Kirjutis on sellises toonis, nagu oleks evangeelne liikumine igal pool juba võidule pääsenud. Me teame Tartu näite põhjal, et see nii ei olnud. Olid küll ametis jutlustajad, kuid suuremaid muutusi ei olnud veel toimunud. Tallinna kohta ei ole piisavalt teavet.

Eestikeelne katekismus

Üks Lutheri peamistest nõudmistest puudutas rahvakeelset usuõpetust. Sellega seoses pandi alus eestikeelsele trükisõnale ja hakati pidama ka eestikeelseid jutlusi. Alates 1531. aastast olid eestikeelsed jutlused Tallinnas Püha Vaimu kirikus, 16. sajandi teisel poolel jutlustati eesti keeles ka Nigulistes ja Olevistes. 1556. aasta jutlustamise korra järgi oli nende kirikute abiõpetajatel kohustus pidada nii saksa kui mittesaksa jutlusi. 1570. aastate algul oli Niguliste kiriku abiõpetajal kord nädalas ette nähtud eestikeelne jutlus Püha Vaimu kirikus. Eesti keelt valdavate vaimulike järele oli alaliselt terav puudus. Pärast 1603. aasta katku jäid eestikeelsed jutlused ainult Püha Vaimu kirikusse.

1535. aastal anti Wittenbergis välja nn Wanradti ja Koelli katekismus, mis on kõige vanem (osaliselt) säilinud trükis, mis sisaldab eestikeelset teksti. Katekismus on lühike usuõpetuse käsiraamat küsimuste ning vastuste kujul.

9

Raamatu koostasid Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradt ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koell. Viimane on ka eestikeelse osa tõlkija. Raamatut trükiti 1500 eksemplari 1535. aastal Saksamaal Wittenbergis Hans Luffti trükikojas.

Raamatu kogumaht oli umbes 140 lehekülge. See oli luterlik katekismus, mille alamsaksakeelne tekst oli trükitud raamatu vasakule ja eestikeelne tõlge paremale leheküljele. Peatselt pärast katekismuse ilmumist keelas raad selle kasutamise ja müügi. Keeldu seletati küll tekstis (väidetavalt) leiduvate vigadega, kuid tegelik põhjus võis olla rae ja Wanradti vahelistes vastuoludes.

Eestikeelset teksti on leitud 11 lehekatkel, mille avastas Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukoguhoidja Hellmuth Weiss 1929. aastal ühe koguteose kaane täitematerjali hulgast. Too raamat oli köidetud arvatavasti 1540. aastal Tallinnas. Säilinud lehtede hulgas on lõpulehekülg, millel on andmed trükkija ning trükkimise koha ja aja kohta. Raamatu autorluse andmed on Tallinna rae kohtuotsuste raamatu 17. juuli 1537 a. sissekandes.

Mülleri jutlused

Georg Müller sündis 1565. aasta paiku Tallinnas, arvatavasti saksa käsitöölise pojana. Isa päranduse toel õppis ta „vaeste koolipoiste“ asutuse kasvandikuna Tallinna linnakoolis. 1587. aastal läks ta rae stipendiaadina Saksamaale Lübeckisse, teoloogiat õppima. Pärast Saksamaalt naasmist oli ta kooliõpetajaks Riias, Tallinnas ja arvatavasti ka Rakveres. 1. aprillil 1601 kinnitati Müller Tallinna Püha Vaimu kiriku abiõpetaja ametisse, millesse jäi oma surmani 30. juunil 1608. Viimast korda jutlustas ta koguduse ees 1607. aasta teisel jõulupühal. Müllerist jäi maha oma aja kohta suur, enam kui 100 trükisega raamatukogu.

On säilinud ka Georg Mülleri 1600–1606 peetud eestikeelsete jutluste (39) käsikiri (trükitud 1891). Mülleri sõnavararikkad jutlused on esimene suur eesti keele mälestis; neis leidub tähelepanekuid eestlaste majandusoludest ja kommetest. See unikaalne tekstikogumik, mille tähtsust eesti keele ajaloos on võimatu ülehinnata, asub samuti Tallinna Linnaarhiivis.

Triin Kröönström

Advertisements

One response to “Reformatsioon

  1. Pingback: Näitus | Tallinna Linnaarhiiv·

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s