Liivamäe

Pleekmäest me juba kirjutasime, nüüd veidi sellega piirnevast Liivamäest. Tänapäeval piiritletakse mõlemat asulat Keldrimäe nimega, kuna Pleekmäe ja Liivamäe või Liivapealse asulate piir polnud kunagi täpselt määratletud, siiski jääb Pleekmäe rohkem läänepoole, selle keskus on Kaasani kiriku piirkonnas, aga Liivamäe piirkond jääb Liivamäe tänavast bussijaama poole ning asub praegu pigem turu ja bussijaama vahel.

liivamae_0001

Liivamäe tänava nimi kinnitati ametlikult 1881. aastal, kuid tegelikult oli see üks vanemaid Tallinna eeslinna tänavaid. Tänava saksakeelne nimetus – auf dem Sande ja in Sande (eesti k liival, liiva peal, liivas) kasutati hiljemalt 17. sajandi lõpust nii tänava, aga ka laiema maa-ala kohta, mis enamvähem kattub praeguse Keldrimäe asumiga. (Mõnikord nimetati nii ka praeguse Torupilli asumi piirkonda ja muidki paiku). Liivamäed mitmuses tähistasid 18. ja 19 sajandi Tallinna plaanidel ülemiste järve äärseid liivaluiteid. 1696. aasta Tallinna tänavavaeste ülevaatuse protokollist selgub, et paljud Tallinna saabunud suure näljahäda põgenikud leidsid peavarju „liiva peal“ asuvates kõrtsides. 1710. aastal aga tuli rae korraldusel linna saabunud talupojad „liiva peal“ kinni pidada ja seal enne linna lubamist kadakasuitsuga desinfitseerida, et tõkestada katku levimist linna.

Sealse asumi praegune nimetus – Keldrimäe tuli kasutusele alles 1939. aastal, kui endine Drevingi tänav nimetati ümber Keldrimäe tänavaks, seal asunud suure betoonkeldri järgi. 1973. aastal laienes Keldrimäe nimetus terve sealse piirkonna uuele paneelelamurajoonile, kusjuures vana Keldrimäe tänav ise peaaegu kadus.

1979. aastal avastati arheoloogilistel kaevamistel Kaasani kiriku juures üsna ulatuslik asulakoht, mis ulatus ka teisele poole Härjapea jõge hõlmates Liivamäe tänava algust. Vanimad leiud dateeriti umbes 2300. aasta vanuseks.

1699. aastal koostatud Tallinna eeslinna krundiplaanidel jäi Pleekmäe ja Liivapealse piirkond välja, kuigi on tõendeid, et see piirkond oli sellel ajal asustatud.

Tallinna piiramisel ja katku epideemia tagajärjel 1710. aastal jäid suurem osa Tallinna eeslinnu elaniketa ja krundid ja hooned peremeheta. Mahajäetud krunte hõivasid massiliselt vene sõjaväelased. Näib, et nii juhtus ka Liivamäe piirkonnas. Nii oli veel 1786. aastal, kui Tallinna eeslinna kinnistud taas nummerdati ja seati sisse kinnistusraamatud. Hilisemate Liivamäe tn 7, 9, 11, ja 13 omanikud olid soldatid vastavalt Fedor Afanasjew, Agafon Iwanof, Iwan Trutneff ja Iwan Garow (Gorjoff). Ilmselt olid need pisikesed ja viletsad eeslinnahurtsikud. Näiteks oli Fedor Afanasjev oma maja ostnud 5 rubla eest 1780. aastal aga müüs selle 1797. aastal juba 25 rubla eest.

19. sajandi algul hakkasid Liivamäe piirkonna majade ja kruntide vastu huvi tundma ka eestlastest eeslinlased ja ka kaupmeestest linnakodanikud. Viimased muidugi ei kasutanud neid maju elamiseks, vaid rentisid välja või rajasid sinna kõrtse. Nii tegutses 19. sajandi algul Liivamäe 7 kinnistul raehärra Herman Hippiuse kõrts, Liivamäe 9 ja ka 17 kohal kaupmehe leskproua Bockeni kõrtsid, Liivamäe 11 Carl Ludwig Mülleri kõrts. 1837–1878 oli kinnistu Liivmäe 7 ja Väike-Juhkentali nurgal üks õllevabrikant Julius Pfaff arvukatest kinnisvaradest Tallinnas.

 

Arhitekt Tõnu Laigu on kirjutanud: „Üks linnaehituslikult ebaõnnestunud elamuasum on Tallinna Keldrimäe, kus valitseb planeeringu printsiipide ning olemasoleva linnastruktuuri vastuolu. Siin liideti vabaplaneering endiste kvartalitega, mille tulemuseks on konflikt, mis on sisse programmeeritud juba planeerimisel.“

1. joonis

kaart

Kaart tänapäeval, orienteeruda saab kiriku järgi.

Liivamäe tänava vanusest annab tunnistust selle kõverus ja ebaühtlane laius: kitsaimates kohtades vaevalt 4 m, laiemates kuni 20 m. See annab tunnistust sellest, et tänavat pole teadlikult planeeritud, vaid see on nö ise kujunenud vastavalt maapinna reljeefile ja muudele looduslikele oludele. 1920. ja 1930. aastatel nihutati hooned Liivamäe tänaval järk-järgult ühele joonele. Kaardil on kinnistud või krundid tähistatud nn politseinumbritega, mis võeti kasutusele Tallinna kinnisvarade üldise hindamise käigus 1864. aastal. Need tervet linnajagu läbivad numbrid olid kasutusel kuni 1890. aastani. Majade ja kruntide aadresside märkimisel lisati tänava nimele politseinumber, harvem kasutati ka kinnistusnumbreid.

1864. aasta kinnisvarade hindamise nimekirjast selguvad näiteks järgmiste kinnisvarade omanikud: nr 127 (hilisem Liivamäe tn 6) puust elumajal okladist Ado Albert, nr 126 ja 125 (Liivamäe 8) ehitataval majal vastavalt müürsepanaine Irina Ilgin ja väga pisikese (hindamisväärtus 28 rubla) puust elumaja omanik madrusetütar Rosalie Grotunsky, nr 124 (Liivamäe 10) puust elumajal puusepp Peter Estam, nr 122 ja 123 (Liivamäe 12) puust elumajade omanikud vastavalt puusepanaine Anna Wassiljew ja soldatinaine Greta Anzow.

1465_1_9137

Hans Veermetsa foto Liivamäe tänavast 1968. aastal (TLA fotokogu).

Vasakut kätt paistavad majad aadressiga: Liivamäe 9, 11, 13, 15 (ei ole eriti nähtav), 17 ja 19. Paremal pool on majad tollaste aadressidega Liivamäe 6, 8, 10, 12 ja 14.

Liivamäe tänava vanimad majad 1968. aastal asusid paarisnumbritega aadressidel Liivamäe 6–16. Need kinnistud, välja arvatud Liivamäe 6, olid pikad ja kitsad umbes 8–10 meetrit laiad. Ühekordsed või katusekorrusega puumajad paiknesid küljega tänava poole. Tänavajoonele ehitatud elamute taga õuel asusid kõrvalhooned ja kinnistu sügavuses juurviljaaiad. (Sarnane planeering ja hoonestus oli iseloomulik näiteks Kadrioru lossiteenijate alevile praeguse Poska tänava ääres).

Liivamäe tn 6 (foto esimene elumaja ja kuur paremal) põhiplaaniga hoone on märgitud juba 1864. aasta plaanil. See kinnistu (nr 862) oli ühe perekonna omanduses 120 aastat, mis Tallinna eeslinnade puhul pole sugugi tavaline. 1853. aastal ostis kinnistu 862 puust elumaja ja kõrvalhoonetega staabikapten Michaila Juditschevilt 150 rubla eest Noarootsist Nyby (Nõmmkülast) külas pärit eestlasest tolliametnik Ado Ahlbert. Ado surma järel 1891. pastal päris Liivamäe tänaval asuva kinnistu tema tütar Pauline Anette Albert, kes suri 1926. aastal, pärandades oma vara oma onupoja pojale Ernst Albertile. Ernst Albert eestistas oma nime 1936. aastal Enn Allpereks. Enn Allpere (31.12.1900 Läänemaa Oru vald – 16-02.1989 Philadelphias, USA) oli Tartu ülikooli lõpetanud jurist, kes oli 1927–1936 oli Tallinna-Haapsalu Rahukogu kohtuameti kandidaat, 1936–1938 Mustvee ja 1938–1940 Tallinna 6. jaoskonnakohtunik. Tallinna Ringkonnakohtu ja Kohtukoja liige. Abikaasa Erika Allpere oli Tallinna Prantsuse Lütseumi ajaloo- ja inglise keele õpetaja.1944. aastal põgenes perekond Saksamaale, kust siirdus 1949. aastal USA-sse, elasid Philadelphias. Nende Tallinnas sündinud poeg Aadu-Jaak Allpere on Eesti aukonsul Ameerika Ühendriikides Atlantas.

joonised

Liivamäe 6 maja jäi Ennu vanemale vennale Gustav Heinrich Allperele (1888-1975), kes oli majas elanud juba 1930. aastate lõpust, kui majaomanik Enn Altpere elas juba mujal. Gustav Heinrich Allpere töötas sõjajärgsel ajal Eesti NSV Sidevalitsuses juriskonsuldina. Märtsis 1949 küüditati 61-aastane Gustav Heinrich Allpere, tema abikaasa 64-aastane Olga ja vanemate juures elav poeg insener-konstruktor Hendrik (1916-1977) Liiva tn 6 kodumajast Siberisse Krasnojarski kraisse. Olga Allpere kodumaale tagasi ei jõudnud, ta suri 14. detsembril 1956. aastal, samal päeval, kui ta abikaasaga asumiselt vabastati. Allperede kodumaja Liivamäe tn 6 arvati 29. jaanuaril 1952 peremeheta varana kohaliku nõukogu elamufondi. Kogu majja mahajäänud vara: mööbel, toidunõud, riided, maalid, üle 600 raamatu, õmblusmasin ja muu konfiskeeriti. Gustav Allpere palve saada endale varade realiseerimisel saadud tulu lükkas Eesti NSV Ülemnõukogu tagasi.

Veebruaris 1976 anti Liivamäe 6 maja lammutamiseks üle Riiklik Liidulisele tehasele „Dvigatel“. 1976-1977 kerkiski samale kohale 9-korruseline 72 korteriga tehas „Dvigatel“ paneelelamu.

Liivamäe tn 8, tänavaäärne elumaja, pärines juba 1832. aastast. Nagu ka 1968. aasta fotolt näha, oli maja üpris viletsas seisukorras. Juba 1950. aastal seisid majaseinad püsti tugipostide najal, katus ei pidanud vett ja maja oli elamiskõlbmatu. See maja lammutati juba 1970. aastal

1895. aastal ehitatud Liivamäe 12 pööningukorruse korteris elasid lapsepõlves (1938. aastal) õed näitleja Leida Rammo ja laste- ja näitekirjanik Helju Rammo.

Liivamäe tn 14 maja ehitusajana märgitakse ühes 1938. aasta dokumendis 1826. aastat (?).

Liivamäe tn 16 kinnistu kaasomanik 1936. aastast oli kirjanik, tõlkija ja konstruktor-leiutaja Boris Kabur (1917-2002). Ise elas ta küll Tartus ja Liivamäe tänaval elasid maja teised kaasomanikud Boris Kaburi vend Aleksander, isa Peeter ning onupoeg ja onutütar. Liivamäe 16 kaks kahekordset puumaja natsionaliseeriti 1940. aasta lõpul.

Liivamäe tn 17 kinnistu oli perekond Kukkuk´ite omanduses 1861-1955.

Vaade lõpeb Liivamäe tänava ristumisel Lennuki tänavaga (kuni 1925. aastani Mardi tänav). Mardi tänavast põhja pool pöördus Liivalaia tänav paremale kulgedes põiki üle praeguse Keskturu maa-ala. 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel hävinesid täielikult Liivamäe tänava põhjapoolse osa äärsed majad.

0057

Tallinna Linnaarhiivi juhataja Epp Siimo keskturu väljakul taastamistöödel 1947.a. TLA.1465.1.57.

Sealse mahapõlenud ja purustatud kvartali kohale rajati 1947. aastal Keskturg.

Keskturg 1949, TLA.1465.1.1006–1008.

Koduloomi peeti 1950. aastatel Liivamäe tänaval juba väga vähe. 1953. aasta suvel elas üks lehm Liivamägi 18, siga Liivamägi 11 ja kits Liivamägi 3 aadressil.

 

 

1465_1_9138

Liivamäe tänav majad 7, 9, 11, 13. 1968, Ants Veermetsa foto. TLA.1465.1.9138.

1968. aasta fotol kujutatud majad olid ehitatud erinevatel aegadel. Kaks esimest vanemat puumaja Liivamäe tn 7 ja 9, mis olid liitunud üheks kinnistuks ehitas ilmselt 1772. aasta paiku tollane kinnistu omanik sepp Johann Willudaky (ka Weljutack). Kivist sepatöökoda maja juures märgitakse veel 1928. aastal. Liivamäe 11, ühekordne 16 meetri pikkune, kolme korstnaga palkmaja ehitati 1895. aastal. Majaomanik ise elas 3-toalises korteris ja ülejäänud 4 kööktuba olid välja üüritud. Kahekordne kivitrepikojaga puumaja Liivamäe 11, mille otsasein fotol osaliselt näha on, ehitas 1933. aastal kinnistu samal aastal ostnud Hans Lepikson (eestistatud Hiis). Hans Lepikson oli Eesti poliitika- ja äritegelase Robert Lepiksoni vanaisa. Majas oli neli korterit.

Kui Liivamäe 7/9 omanik Maria Veidenadler suri läks majavaldus pärimiskorras üle riigile ja anti üle kohaliku nõukogu elamufondi. Liivamäe tn 9 ja 11 majad jäid eravaldusesse, kuni nende lammutamiseni. Tallinna Linna TSN Täitevkomitee korraldus majade lammutamise kohta anti välja oktoobris 1974. Esimesed Keldrimäe paneelelamurajooni majad valmisid juba 1973. aastal. Keldrimäe elamu nr 6, praegune Liivamäe 3A/ Imanta 41 9-kordne paneelelamu, mis ehitati umbes lammutatud Liivamäe 7/9, 11, ja 13 majade kohale, sai valmis 1976. aasta alguses. Keldrimäe 5- ja 9-korruseliste paneelelamute rajamiseks lammutati üle 150 puitmaja. Elamurajooni planeerimisel ei arvestatud endist tänavatevõrku ega haljastust. Praegune Liivamäe tänava algus Juhkentali tänavaga ristudes on rajatud uuele kohale. Vana Liivamäe tänava lõik Juhkentali ja Imanta tänavate vahelises lõigus kannabki 2008. aastast Vana-Liivamäe tänava nime (varem Väike-Liivamäe). Sealt edasi kirde suunas kulges Liivamäe tänav praeguse Liivamäe tn 3A ja 3 paneelmajade vahelt, jäädes osaliselt viimase maja loodepoolse nurga alla.

 

 

Fotod samalt kohal 2014, 1968.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s