Oeh wahta Tallinna

Vanim eestikeelne Tallinna-teemaline juhuluuletus „Oeh wahta Tallinna! Kuy sinnul Silmad ommat“.

Johannes Kohseni eestikeelne matuselaul on kirjutatud 7. dets. 1670 surnud Niguliste pastor Gotthard von Rentelni surma puhul ja trükitud arvatavasti järgmise aasta algul Tallinna trükkal Adolf Simoni poolt. Trükise ilmselt ainuke terviklikult säilinud eksemplar asub Rahvusarhiivi Ajalooarhiivi raamatukogus ühes mahukamas konvoluudis. Toome pildina ära matuselaulu teksti trükisel. Kuna keelelistel põhjustel, millest tuleb juttu hiljem, võib luuletuse sisu jääda ehk üpris arusaamatuks püüdsime seada „tõlkida“ pisut tänapäevasemasse ja arusaadavamasse eesti keelde. Kahjuks pole me suutnud alati säilitada paarisriimi rääkimata muudest aleksandriini värsimõõdu tunnustest (12–13 silpi ja iseloomulik paus (tsesuur) 6. silbi järel). Ehk on meie lugejate hulgas keele- ja luuleanni omajaid, kes prooviks asja parandada?

 Luuletuse autor Johann (Johannes) Kohsen (Koß, Cohsen, Cosen) sündis Tallinnas 23. aprillil 1628 Tallinna kaupmehe ja Suurgildi oldermanni Hinrich Kohseni pojana. Õppis Tallinna Gümnaasiumis, 1646. aasta jaanuaris immatrikuleeriti Tartu ülikooli. 1649–1651 õppis teoloogiat Greifswaldi ülikoolis. 1651–1652 tegi koos oma tädimehe Adam Oleariusega pikema ringreisi Hollandis ja Saksamaal. 1652. aastal võttis 24aastasena vastu pakutud pastorikoha Kuusalus, kus järgmisel aastal abiellus Tallinna kaupmees Ebert Eckholzi tütre Margaretaga. 1657. aastal suvel suure katku ajal põgenes ta koos perega, vara maha jättes, Tallinna. Tallinnas, kus vaid kaks kirikuõpetajat olid ellu jäänud, pakuti talle Pühavaimu kiriku diakoni kohta. 1663. aastal suri 7. lapse sünnitusel tema abikaasa Margareta. Järgmisel aastal abiellus Kohsen suurgildi oldermanni Hans Stampeeli tütre Gertrudiga. Sellest abielust lapsi ei sündinud. 1669, kui suri Pühavaimu koguduse pastor, üks kahest 1657. aasta katkus ellu jäänud „armsast õpetajast“, sai Kochsenist Pühavaimu kiriku pastor. Selles ametis oli ta kuni oma surmani 52aastaselt 23. novembril 1680. aastal. Ta maeti 2. dets. 1680 Oleviste kirikusse. Kohseni kuuest lapsest elas temast kauem vist ainult tütar Catharina, kes suri oktoobris 1710 ilmselt katku. Catharina oli kolm korda abielus ja ta oli mitme tuntud baltisaksa (Hasselblatt, von Renteln II jt) suguvõsa esiemaks. Johanni venna Otto poeg Heinrich Kohsen oli Lüganuse pastor 1698–1710.

Gotthard von Renteln, kellele 4 aastat vanem Kohsen oma eestikeelse matuselaulu kirjutas, oli tema kolleeg, sugulane (venna Otto naise vend), keda ta ilmselt tundis juba lapsepõlvest. Ka tema isa oli Suurgildi oldermann. Kui 1657. aasta sügisel Gotthardi vanemad Tallinnas katku surid, pidi ta oma teoloogiaõpingud Saksamaal Giesseni ülikoolis katkestama ja Tallinna tagasi pöörduma, kus ta sai Niguliste kiriku pastoriks. Tema oli üks Kohseni luuletuses nimetatud Wihs ommast Sullasest (Pühavaimu, Oleviste, Mihkli ja Toomkiriku õpetajad), keda 1669. ja 1670. aastal tabas mingi tundmatu haigus. Kohseni matuseluuletuses räägitakse temast vaid vihjamisi ja tema leske märgitakse alles teksti lõpus. Luuletuses keskendutakse hoopis 13 aasta tagusele masendavale katkumälestusele. Katk jõudis Tallinna kas üle mere Danzigist või maitsi Viljandist 1657. aasta juulis ja möllas linnas kuni 1658. alguse käredate külmadeni. Taud viis hauda umbes kolm neljandikku tallinlastest ja muutis paljude saatust. Kohseni ebatavaline leinalaul on oma sisult pigem ajalaul. Luuletuse tähtsust omapärase autentse ajaloo kajastusena ei vähenda selle keeleline puisus ja konarlikkus. Kohsen kasutas luuletuses tollast põhjaeesti raamatukeelt ja ortograafias kohmakat Stahli-pärast kirjakeelt. Tollasele eesti keelele on näiteks iseloomulik kaasaütleva käände väljendamine tagasõnaga kaa ja eituspartitsiip ep. Täheldatud on ka kirde Eesti murde mõjutusi, mis võivad pärineda Kohseni Kuusalu aastatest. Neile arusaamist raskendavatele asjaoludele lisandub ka Kohseni küllaltki vilets keeleoskus. Talle valmistasid raskusi ma- ja da tegevusnimed ja sõnade ühildumine. Värsimõõdust kinnipidamise taotlus on lisanud veelgi mitmesuguseid moonutusi. Sellepärast pidasimegi vajalikuks luuletuse mõtte edasiandmist ka kaasaegsemas eesti keeles.

Kõigest sellest võib palju täpsemalt lugeda: Põldvee, Aivar. Vanim eestikeelne Tallinna-teemaline juhuluuletus. – Keel ja Kirjandus 1992, nr 7, lk 403-408.

Advertisements

One response to “Oeh wahta Tallinna

  1. Pingback: Tallinn | Tallinna Linnaarhiiv·

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s