Huecki maja

Kui Tallinna vanalinnas toimub ekskursioon mööda kummituspaiku, peatutakse tavaliselt ka Lai 29 (nn Huecki maja) ees, kus jutustatakse vastuarmastuseta jäänud munga lugu.

Lai tn 29 1970. aastatel ja 2015.

Ei tea kuidas oli maja kummitustega, kuid teadmine sellest loost pärineb ilmselt küll 1930. aastate teisest poolest. 1934. aastal külastas äsja Tallinna linnaarhivaariks saanud Paul Johansen Lübecki linnaarhiivi Saksamaal. Tallinn, nagu teisedki linnad, kus kehtis Lübecki õigus, saatsid oma kohtuasjad, kui pooled polnud otsusega rahul, edasi lahendamiseks Lübecki magistraadile. Paul Johansen leidis Lübecki linnaarhiivist materjale 144 Tallinnast saadetud kohtuasja kohta. Neist mahukaim oli ligi 30 aastat kestnud Zirenbergi-Greve protsess. Protsess toimus põhiliselt Lai tn 29 maja pärast. Pikema eestikeelse ülevaate Tallinnaga kohtuasjadest Lübeckis ja eelkõige sellest kohtuloost avaldas Johansen 1937. aastal ajakirjas Linnad ja alevid (Lübecki ja ta arhiivi tähtsusest Tallinna ajaloole, nr 4/5). Kohtulugu on vägagi põnev ja inspireeriv, kuid kummituste tekitamiseks ehk otsest alust ei anna. Seepärast on legendimeistrid seda pisut kohandanud ja ka lihtsustanud. Kuidas aga oli lugu tegelikult? Alustame algusest.

Maja ehitaja Michel Nötken

11. mail 1433. aastal puhkes Tallinnas suur tulekahju. Kõik linna kirikud olevat maha põlenud, mis võib küll väike liialdus olla. Pärast seda hakati nõudma, et uusehitised ainult kividest püstitatakse. Pärast tulekahju, kas samal või paaril järgneval aastal, lasi Tallinna kaupmees ja raehärra Michel Nötken praeguse Lai tn 29 kohale tänava äärde ehitada tüüpilise kaheruumilise kaupmeheelamu ja selle lõunaküljele ilmselt ka nn väikeelamu. Vaatamata hilisematele rohketele ümberehitustele, on peahoone säilitanud suure annuse just 15. sajandi arhitektuuri. Michel Nötken oli ilmselt kolm korda abielus. Esimesest abielust olid sündinud tütred Lutgard ja Wendele ja teisest poeg Jasper.

Kui Wendele 1445. aastal abiellus kaupmees Johann Buddinckiga, sai ta kaasavaraks Laia tänava kinnistu kahe majaga. Tütar Lutgard oli oma pärandiosa juba varem abielludes kätte saanud. Poeg Jasper sai 1200 riia marka, hõbedast lauanõud, raudrüü jm.

lai_0002

Uued omanik Johann Buddinck ja Hermen Greve

Johann Buddinck oli pärit Westfalist, abiellumise järel sai ta Tallinna kodanikuks. Ta kauples põhiliselt soolaga ja näib olevat jõukas ja mõjukas kaupmees. Juba aasta enne abiellumist esindas ta Liivimaa kaupmehi Brügges. Juba neli aastat pärast kodanikuks saamist valiti ta Tallinna raehärraks. Ta suri 1456. aastal ilmselt oletatavalt umbes 50aasta vanuses. Temast jäi maha 8 last: 5 tütart ja 3 poega. Maja jäi naisele ja iga laps pidi saama 1000 riia marka.

Järgmisel aastal abiellus umbes 30. aastane rikas kaupmehelesk Wendele endast pisut vanema kaupmeheselli Hermen Grevega, kes juba varem oli Laia tänava majas peavarju leidnud. Ka tema oli tubli kaupmees, kes tegeles vene kaubandusega Novgorodi hansakontori vahendusel. On teada, et ta oskas vene keelt ja tal oli häid sidemeid Narvas. Greve äri läks hästi, juba järgmisel aastal valiti ta ka Tallinna raehärraks. Naine sünnitas talle viis last. Nii oli majas kokku 13 last. 1763. aastal, aga Wendele suri 13. lapse sünnusel. Naise surm oli Hermanile raskeks löögiks. Teist korda, ta ei abiellunud vaid leidis lohutust ja tuge usus.

Kerjusmunk Johann Hilten

See oli ilmselt 1464. aasta algul, kui Tallinna ilmus Riiast üks frantsiskaani kerjusmunk Johann Hiltenist. Johann Hilten (tegelikult Johann Herwick Hiltenist) sündis ca 1425. aastal Hiltenis Hannoveri lähedal. 1444–1447 õppis Johann Erfurdis ülikoolis, mille lõpetas filosoofia magistrina. Tema nimi on Erfurdi vana ülikoolis (1392–1816) õppinud kuulsate isikute nimekirjas.

Sellel ajal levis kerjusmunkade, eriti frantsiskaanlaste hulgas liikumine, mida tuntakse observantismina. 1446. aastal olid frantsisklased jagunenud kaheks haruks: konventuallid ja observandid. Reformeerunud kerjusmungad, observandid, nõudsid ilmalikustunud ja jõukaks muutunud kloostrite tagasipöördumist esialgsete rangete vaesuse ja kasinuse põhimõtete juurde, suuremat askeetlust ja pühendumist. Observandid pöörasid suurt tähelepanu jutlustamisele ja hingehoiu tegevusele. Ülikooli lõpetamise järel liitus Hilten Püha Franciscuse (frantsisklaste) ordu reformitud haruga. 1463. aastal saadeti Hilten koos teiste vendadega Riiga, et sealset frantsisklaste püha Katariina konventi observantide põhimõtete järgi reformide. Lühikese ajaga rajati uued observantide konvendid Tartusse, Viljandisse ja Lemsalusse. Juba 1464. aasta algul liikus Hilten edasi Tallinna jutlustama ja ilmselt siin observantide kloostrit rajama. Tallinnas leidis Hilten peavarju Herman Greve majas ja samas kambriski, kellest sai tema esimene fanaatiline jünger ja pime järgija. Kerjusmunkad jutlustasid eelkõige lihtrahvale linnas ja maal, eriti mittesakslastele. Hilteni kirglikud jutlused ja ettekuulutused olid suunatud aga Tallinna eliidile. Tema kiiresti suurenevate jüngrite ja õpilaste hulgas olid rohkesti Tallinna Suurgildi kaupmehi, raehärrasid, bürgermeistreid, aadlikke, orduametnikke ja ka vaimulikke.

Herman Greve ei saanud aga täielikult pühenduda hinge päästmisele, kuna 13 last – omad ja kasulapsed – vajasid ülalpidamist. Vanim kasutütar Margarete oli jõudnud juba mehelemineku ikka ja talle tuli leida sobiv kosilane. Selle eest hoolitses küll rohkem tüdruku onu Jaspar Nötken. Margarete kasuisa nõusolekul reisis onu Brüggesse, et sealse jõuka hansakaupmehe Albrecht Bechtiga kosjaasjad kokku leppida. Jasper maksis Albrectile „kautsjonina“ kohalikus flandria rahas 200 naelgrooti. Viimane jäi asjaga nõusse, kuid soovis pruuti esmalt ka näha ja temaga rääkida.

Katk

1464. aasta kevadel puhkes Lübeckis katk. See oli sama katk, mis oletatavalt Lübecki meister Bernt Notke on kujutanud Lübecki Maarja kirikule maalitud „Surmatantsus“ (hävinud) või millest see oli ajendatud. Maali muudetud autorikordus 1490. aastate alguses muretseti Tallinna Niguliste kiriku Matteuse kabelisse (hiljem tuntud Antoniuse kabelina).

Bernt_Notke_Danse_Macabre

Surmatants Tallinna Niguliste kiriku Antoniuse kabelis.

Teistel andmetel oli Maarja kiriku „Surmatants“ valminud siiski 1463. aastal, enne katku puhkemist, aga eelmine katkutõbi oli Lübeckit tabanud alles 1451. aastal. Muuseas pole välistatud, et Bernt Notke oli meie loo ühe peategelase Margarete Buddingi onu. Igatahes arvab Rootsi kunstiajaloolane Jan Svanberg, et Bernt Notke oli hansakaupmees Michael Notke ja tema esimese naise, Visbyst pärit Gertrudi poeg. See seisukoht on jõudnud ka digitaalsesse Rootsi biograafilisse leksikoni. Näib, et Eesti ajaloolased seda seisukohta ei poolda. Aga see kõik on juba eraldi teema.

1464. aasta augusti keskel jõudiski katk Tallinna viies hauda kuni kolmandiku linnaelanikest. Paljud jõukamad linnakodanikud saatsid naised koos lastega katku eest ära maale ja sõbrad soovitasid seda ka Hermann Grevele. Munk veenis aga teda sellest plaanist loobuma, kuna kõik on niikuinii jumala kätes. Nii oligi. Esimesena haigestus muhukatku Margareta ja siis tema nooremad 12 õde-venda. Margareta sai terveks, kõik teised lapsed surid. Kõik juba varem nimetatud täiskasvanud jäid aga ellu.

Margareta abiellumine ja Johann Hilteni sepitsused

Margareta abiellumise plaanid lükati muidugi edasi detsembrini, kui talvekülmade saabudes katk Tallinnas vaibus. Nüüd on räägitud sellest, et munk sundis Margareta abielluma vaese Bremenist pärit kaupmeheselli Diderick Czirenberchiga. Tõenäolisem on siiski, et see polnud munga kurikaval plaan, vaid noored olid ise teineteist leidnud. Kasuisa Hermanni õnnestus nõusse saada, onu ja eestkostja Jaspar ei tahtnud sellest aga kuuldagi. Nüüd tuli appi munk, kes laulatas Margareta ja Dideriku salaja varase missa ajal, kell 7 hommikul, kui kõik inimesed pidid olema kirikus. Laulatus toimus ilmselt Laial tänaval kahe tunnistaja juuresolekul. Onu Jaspar vihastas küll kaotsiläinud kautsjoniraha pärast, aga teha polnud enam midagi. Kasuisa korraldas teistkordse piduliku kihluse ja seisusekohane pulmapidu toimus 25. jaanuaril 1465. aastal Suurgildi majas. Võõrasisa lubas värskel abielupaaril Laia tänava majja elama asuda ja andis lootust, et see kinnisvara aja jooksul neile päriselt üle antakse.

plaan

Lai 29 esimese korruse plaan enne restaureerimist. K – kunagi iseseisev hooneosa, kuhu varem oli sissepääs vaid tänavalt. Herman Greve lasi 1464. aasta paiku kangialuse asemele rajada kõrgete võlvitud lagedega kodukabel, kus pidas 1464–1471 jutlusi, palvetunde, armulauda jm frantsisklane Johan Hilten.

Siis aga selgus, et munk Johann on Margaretasse lootusetult armunud. Margareta sai talt iseäralikke kirju neis ühe oli munk oma verega kirjutanud. Ega neid kirju Lübeckis täpsemalt uuritud pole. Huvitav oleks ehk teada, kuidas nende sisu munga jutluste tekstidega kokku sobis. Margarete ei olnud asjast vaimustatud ja salajastele kohtumistele ei läinud.

Ta kaebas teda ahistavast mungast onu Jasparile ja esitas talle asitõenditena munga armastuskirjad. Jasper esitas otsekohe munga ennekuulmatu käitumise kohta kaebuse Tallinna raele. See toimus ilmselt 1467. aasta suvel. Raad tollal vaimuliku üle kohut mõista ei saanud, kuid normaalsetes oludes oleks asi siiski lõppenud munga linnast väljasaatmisega või isegi tema ekskommunikatsiooniga. Nüüd aga ei juhtunud midagi. Pool Tallinna rae kooseisust koosnes Hilteni jüngritest ja raad jättis kaebuse tähelepanuta.

1465_1_4349_02

Lai 29 maja hoov 20. sajandi alguses.

Hoopis munk asus koos Hermann Grevega „sõnakuulmatule“ abielupaarile salaja kättemaksu hauduma. Munga õhutusel müüs Greve maja salaja 3200 marga eest raehärra Johann von Berchem´ile. Asjasse olid segatud veel üks raehärra ja bürgermeister Evert Smidt. Maja müügist saadud raha lubas Greve anda Hiltenile frantsisklaste kloostri rajamiseks Tallinnas. Detsembris 1470 oli leping sõlmitud ja ta ütles kasutütrele, kelle mees välismaal viibis, korteri üles ja sundis teda välja kolima. Margaretele tuli jälle appi onu Jaspar, kellele Greve lubas esialgu siiski oma varem Czirenberchidele antud lubadust pidada.

Mais 1471. aastal otsustas raad Hermann Greve raehärra ametist tagandada, kuna too oli lubanud „observantidele kuulekas olla“. See otsus jäi raekoja seinte vahele. Kas oli usuäärmusesse kalduv Greve rae kooseisus tülikaks muutunud, või peeti silmas ka tema segaseid kinnisvaratehinguid ja otsustati temast selles igaks juhuks patuoinas teha, me ei tea. Igatahes oli Greve tagandamine esimene tagasilöök Johann Hiltenile. Ilmselt 1471. aasta suvel lahkus Hilten Tallinnast Tartusse. Seda on käsitletud ka põgenemisena, kuid ilmselt võib seda pigem vaadelda tema edutamisena. Nimelt valiti ta Tartu frantsisklaste observantide konvendi lektoriks ja jutlustajaks – igati auväärsesse ja tähtsasse ametisse.

Vaidlused maja üle

Tallinnas võtsid aga Jasper Nötken ja koju jõdnud Diderick Czirenberch 1471. aasta sügisel kohtuskäigu põhjalikult ette. Nad esitasid Tallinna raele kaebuse Herman Greve volimehe raehärra Herman Wermincki vastu ebaseadusliku majamüügi asjus. Vaimuliku sisuga kaebused esitati Hermann Greve vastu Tallinna piiskopile ja Hilteni vastu Tartu piiskopile. Esialgu tunnistas raad Greve majamüügi asjas süüdi, mida kinnitati ka Lübeckis. 1474. aasta suvel saavutas aga Hilteni partei ootamatult jälle võidu. Lai 29 maja kirjutati linna kinnistusraamatus formaalse ostja Johan von Berchemi nimele. Margareta, kelle mees jälle kaubareisil oli, tõsteti koos majakraamiga tänavale ja von Berchem sisenes võidukalt majja.

Maja interjöör 1980. aastatel.

Võidurõõm jäi aga üürikeseks. Raehärra von Berchem suri juba samal aastal, võimalik, et katku, mis sama aasta sügisel jälle Tallinna jõudis. Järgmise aasta juunis saabus Lübeckist uus Czirenberchidele soodne otsus. Nüüd aeti von Bercheni lesk koos lastega majast välja. Majakraam ja küttepuud visati tänavale, kus paljugi sellest varaste saagiks langes. Läks veel aega enne, kui kohtufoogt 1481. aastal andis Diderick Czirenberchile pidulikul kohtuistungil maja trepikivil üle ukserõnga ja ta sai formaalselt oma naise endiste majade peremeheks.

Diderick suri 1786. aastal ja tema lesk 1499. aastal. Berchemi lesk ja pärijad kaebasid Tallinna ja Lübecki rae otsuste edasi keisrile. Protsess kestis veel aastakümneid, kulus uskumatus koguses paberit ja pärgamenti ja see läks linnale maksma 4000 Riia marka, mille eest oleks saanud osta mitu kivimaja.

Kohtuvaidlused ägenesid peale Margareta surma umbes 50 aasta vanuses, 1495. aasta paiku. Czirenberchide pärandi pärast asusid võitlusse Jaspar Nötken, keda toetas tema naisevend mõjukas Riia piiskop Michael Hildebrand ja Diderick Czirenberch junior, kes oli ilmselt elama asunud isa sünnilinna Bremenisse. Tema toetuskirja läkitas Tallinna raele Bremeni piiskop. Jaspar ja Diderick olid ühel poolel, kuigi ka neil võis tekkida erumeelsusi. Vastaspoolel oli ikka von Bercheni lesk keda esindasid tema poeg Hans ja väimees Tallinna raehärra Johann Gellinghausen. Asi lõppes lõpuks sellega, et oktoobris 1501 loovutasid (ilmselt ikka müüsid) Diderick ja Jasper mõlemad Laia tänava majad koos kiviaida, viljaaitade ja muude päraldistega raehärra Gellinghusenile.

tla0230_1-0-I_0000777_00001_x

Tallinna piiskop Simon [von der Borch] kuulab üle kodaniku Dietrich Tzierenbergeri (Czirenberch) ja Tallinna lähedal Maarjamäel asuvas Püha Brigitta kloostri pajukisaaja Hermann Greue nende vahelises tüliasjas kahe maja pärast, mis piirnevad augustiinlaste nunna-kloostri omandiga, kus Dietrich Tzierenberger elab ja mis on müüdud Hermann Wermingile, aga millele ka Johannes Parchim nõude on esitanud. 22. september 1478 (TLA.230.1-I.777).

Margareta kasuisa Herman Greve elas vaatamata majaga toimuvatele sekeldustele seal pidevalt edasi, kusagil peamaja hoovipoolsesse ossa juurdeehitatud kambris. Temal hakkas halvasti minema 1477. aastal, kui Tallinna piiskopi ametisse kinnitati Liivimaa ordumeistri vend Simon von de Borch. Uus piiskop oli Tallinna all-linnas, küll ilmselt eelkõige endiste Hilteni jüngrite hulgas, lausa vihatud tegelane, keda türanniks sõimati. Asi päädis suurema lööminguga piiskopi ja ühe toomhärra pooldajate vahel 1478. aasta jõulude paiku Tallinna turul raekoja ees. Kakluses osales üle saja mehe ja piiskop pääses vaevu Toompeale pakku.

On arvatud, et umbes 1477. aastast kuni oma surmani 1491. aasta algul viibis ta pärast ülekuulamisi ja vaimuliku kohtu poolt süüditunnistamist nn isalikus vangistuses, ilmselt Pirita kloostris. Surres pidi ta olema vähemalt 70 aastane. Greve oli tõesti õnnetu saatusega inimene. Ta kaotas varakult armastatud naise, kõik lapsed, vara, au ja väärikuse (raehärra auameti) pärast Hilteni Tallinnast lahkumist ka oma truu sõbra ning lõpuks ka vabaduse. Tema võiks küll mõne kummituse prototüübiks sobida. Mis aga juhtus munk Johann Hilteniga pärast Tallinnast lahkumist kirjutame kunagi edaspidi.

eurich

Tallinna vanalinna 9. kvartal (Laia, Suurtüki, Laboratooriumi ja Aida tänava vahel) 1879. aastal. Väljalõige maamõõtja Friedrich Eurichi plaanilt (TLA.149.4.536).

Aastast 1683 kuni II Maailmasõjani kuulus maja perekond Hueckile.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s