Wiedemanni triikraud

Huvi tagasihoidliku puumaja vastu Vesivärava ja F.J. Wiedemanni tänava nurgal ning ka piirkonna vastu laiemalt tekitas eelkõige foto ilmselt 1920. aastate teisest poolest, millel kujutatakse auruveduriga kaubarongi peaaegu riivamisi majast mööda sõitmas.

maja

Foto, mis on küll üsna tuntud kuid mõjub kuidagi kummaliselt. See justkui poleks tegelikkuse kiretu reaalsuse fikseerimine, vaid pigem illusioon reaalsusest. Näiks nagu oleks pildistatud mingit hüperrealistlikku, pisut groteskset maali.

Üks küsimus, mis fotot vaadates võiks tekkida on: Kumb oli enne kas raudtee või maja selle kõrval?

Alustame aga algusest. Rootsi-aja lõpu linnaplaanidel on Narva maantee ja Liiva oja vahelise alale märgitud liivaaugud ja liivakünkad (luited). Liiva ojast lõuna poole jäävatel viiel Tallinna kodanikele kuuluval suvemõisal praeguse Vesivärava või J. Vilmsi tänava sihis Narva maanteega ühendus ilmselt puudus.

1722–1724 valmis nn Peetri veejuhe, mis varustas Kadrioru pargi tiike, basseine ja purskkaeve Ülemiste järve veega. Ilmselt juba sama aastakümne lõpul (seda pole kusagil täpsemalt fikseeritud) ehitati veejuhtmest kanal sadamasse, mille ülesandeks oli sadamas seisvaid laevu joogiveega varustada. Sadamasse jõudis kanal Uus-Sadama tänava kohal. Kanali ristumiskohale Liiva ojaga oli ehitatud lüüsihoone, kust vesivärava kaudu vett sadamasse juhiti sulgedes selleks veevoolu Liiva ojasse. Veejuhtme kõrvale kujunenud tänavat hakati nimetama Veejuhtme ja Kanali tänavaks kuni 1882. aastal sai tänav ametlikult Vesivärava nime.

18. sajandi lõpul hakkasid kadrioru Lossialevi kõrvale ilmuma linnamaast eraldatud hoonestatud erakrundid. Neist vanim oli Sprindi krunt, millel asuvad piirkonna või ka Tallinna vanimad puithooned Poska 19a nn Peeter Suure pesuköök ja Poska 19 hooned, mis hiljem, 1819. aastal, läksid Tallinna bürgermeister Christian II Wilhelm Lutheri omandusse. Seal asunud Lutheri suvemõisa rajajaks peetakse küll mingipäraks tema poega tööstur Aleksander Martin Lutherit. Selle piirkonna 18. sajandi kinnistuslugu on äärmiselt lünklik ja segane. Poska tänava äärsetest hoonetest põhja poole jäi suurem maa-ala praeguste Vesivärava, Köleri ja Faehlmanni tänava vahel, mida tunti Lutheri heinamaa nime all.

kaart

Sadama veejuhe J.H. Schmidti 1865. aasta Tallinna II eeslinnakvartali kinnisvarade hindamise kaardil.

Umbes 1865. aastast alates hakkas Aleksander Martin Luther heinamaast ehituskrunte müüma ja nn obrokile andma. Ehituskrundi Widemanni (2) ja Vesivärava (17) nurgal omandas 1872. aastal Tallinna kingsepp Otto Venzel. Otto Wenzel oli Tallinna Kanuti gildi kingseppmeister ja Tallinna linnakodanik 1847/ 48. aastast. 1860. aastal tõusis ta tsunftivanemaks. Wentzel sai jõukale järjele. Tal oli maja vanalinnas, Niguliste 6, kus ta ise elas. 1872. aastal omandatud krundile lasi ta Wiedemanni tänava äärde ehitada väikese puumaja, mis oli välja üüritud. Lisaks oli tal Kadrioru piirkonnas teinegi kinnistu ja jutti kolmaski. Ottol oli kaks tütart ja viis poega. Kaks poega õppisid Tartu ülikoolis proviisoriks. 1880. aasta juunis korraldati mitte päris seal – Köleri tänava lõpus, kuhu on paigutatud mälestuskivi – vaid pigem Wiedemanni tänav 2 majast teisel pool Wiedemanni tänavat asuval Lutheri heinamaal III üldlaulupidu.

wikdema_0001

Kui Otto Wentzel 1902. aasta lõpul aastal suri müüsid tema 7 last (kaaspärijat) Vesivärava tänava äärse kinnistu 4000 rubla eest Ludvig Jaani poeg Leppikule (1875–1962), kelle kohta Kaarli koguduse personaalraamatusse on lisatud märkus „usuvastane“.

19. sajandi lõpul oli Sadama veekanal kinni aetud ja 1900. aasta suvel sai valmis Tallinn–Viljandi kitsarööpaline raudteeliin, mida kolm aastat varem oli Viljandi ja Tallinna poolt ehitama asutud ja mis siis Kolu kohal kohtus. Esimene rong sõitis Viljandist Tallinna, 18. juunil 1900, kuid vastu võeti raudtee 1901. aasta 21. augustil. Kui rong Tallinn-Sadama raudteejaamast (praeguse Tuukri tänav 58 hoone kohal) piki Vesivärava tänavat teele asus jõuti Viljandisse umbes 11 tunni pärast. Rongi suurim kiirus oli 20 km tunnis.

Kui Ludvig Leppik 1903. aasta suvel tollase Vesivärava Wiedemanni (tollal Luteri) ja Faehlmanni (siis Vladimiri ) nurgale praeguse kahekordse puust elumaja ehitama asus, oli see raudteele nii lähedal, et raudteevalitsus nõudis maja räästavee ärajuhtimist Lepiku krundile, et see raudteed ei kahjustaks.

plaan

Osa elumaja ehitusprojektist 1903. aastal. TLA.R-1.6-1.1724.

Juba järgmisel suvel müüs Leppik kinnistu 7600 rubla eest Eduard Vildele. See polnud Eesti kirjanik Eduard Jüri poeg Vilde ega ka mitte tema onupoeg Eduard Päro poeg Vilde, vaid hoopis üsna tundmatu sakslane Eduard Roberti poeg Wilde. See Eduard on jäänud üsna salapäraseks tegelaseks, kuna tema kohta pole aadresslehte, ta ei kajatu maksudokumentides, kirikuraamatuis, rääkimata Tallinna perekonnaregistrist. 1908. aastal ehitab Vilde krundile veel teisegi kahekordse osalt puust ja osalt kivist elumaja ja pesuköögi ja muid hooneid. Samast aastast hakatakse kinnistu eest obrokit maksma linnale, mitte enam Luise Lutherile

1921. aasta mais müüs Eduard Vilde oma ainukese kinnisvara Tallinnas Timofei Jegorovile. Jegorov oli Nõukogude Venemaalt põgenenud kodakondsuseta 38aastane poissmees, kellel oli Tallinnas teinegi maja Raua tänaval, kus ta ise elas. 17. jaanuaril 1923 muudeti senine Lutheri tänava nimi keeleteadlase Ferdinand Johann Wiedemanni mälestuseks tema nimeliseks.

Ilmselt 1920. aastatel oli tänavanurgal asuva maja esimene korrus kasutusel toiduainete kauplusena. 1930. aastatel seal kauplust enam polnud. Juba 1930. aastate alguses sai kinnistu tegelikus omanikuks keegi Arved Beekmann, kes jäi kinnistusraamatusse aga omanikuna kandmata. Beekmann elas 1938. aastal veel Tartus, aga hiljem tagumises kivimajas Wiedemanni 2b, milles asuvaid kortereid 1930. aastatel kasutati muudel eesmärkidel, mida kunagi ehk eraldi käsitleme. 1938. aastal Vesivärava Wiedemanni tänava nurgal asuv majavaldus Beekmanilt natsionaliseeriti.

Edaspidi oli Vesivärava 17/ Wiedemanni 2a ja 2b majad majavalitsuse kortermajad. Wiedemanni 2a nurgamajas oli 2 või mõnikord 3 korterit, mis võisid olla tegelikult nn ühiskorterid , kus 1944–1974 käis läbi umbes 40 elanikku. Maja püsivamaks elanikuks oli 1920. aastal sündinud Agnes Valdmaa, kes elas korteris nr 2 1942. aastast kuni hiljemalt 1974 . aastani ja tema 1942. aasta sündinud tütar Tiiu Kallast (Valdmaa).

maja 2

1973. aasta võeti raudtee Vesivärava tänaval üles. Viimane rong sõitis kitsarööpalisel Tallinn-Viljandi liinil 1. mail 1972. Kitsarööpalise raudtee viimastel aastatel sõitsid Vesivärava tänaval ainult üksikud kaubarongid.

1990. aastate lõpul jäi maja tühjaks, küll linna omandisse, aga tegelikult peremeheta majana lagunema ja hooletusse. Maja põles mitu korda ja oli 2008. aastaks jõudnud väga viletsasse seisukorda, nii, et muinsuskaitsjad arvasid, et päästa pole siin enam midagi.

Maja 2014. aastal.

Siiski leidis maja lõpuks peremehe, kes asus 2014. aastal maja põhjalikult renoveerima. Eksklusiivne kolme korteriga elamu valmis suveks 2015. Maja haldab praegu korteriühistu, mille nimi iseloomustab maja välisilmet – Wiedemanni Triikraud. Nii jäi omapärane ajalooline puumaja viie tee ristmiku ääres ikka püsima ja Kadriorus on eklektikat pisut vähem.

Maja 2016. aastal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s