Martin Bleimann

Kuigi Martin Bleimanni tegevus poliitikuna Eestis ja üldse kestis vaid ligi 4 aastat, jõudis ta selle aja jooksul mõndagi silmapaistvat korda saata, mida alljärgnevalt soovimegi pisut tutvustada.

Martin Bleimann sündis Mart Pleimanni nime all Läänemaal Hanila kihelkonnas Paadremal 22. märtsil 1886. aastal vana kalendri järgi. Isa Mart suri samal aastal ja ema Ann jäi kolme lapsega üksi: lisaks Mardile 8aastane Karl ja 4aastane Mari. 1898. aastal rändas perekond Harjumaale Saha mõisa. 1902. aastal asus 16aastane Mart elama kusagile Mõigu kanti ja käis samal aastal Jüri kirikus leeris. Viimased teated tema kohta Jüris (Mõigus) pärinevad 1906. aastast. Tema haridustee kohta täpsemad andmed puuduvad. Kõrgharidust tal ilmselt polnud, aga ta võis lõpetada mõne õpetajate seminari. Tema eluloos märgitakse, et ta oli Peterburi Jaani koguduse 6klassilise algkooli õpetaja. Arvatavasti peetakse silmas perioodi u 1907–1917.

Bleimann esseerina linnavolikogus

Tallinna näib Martin Bleimann ilmuvat 1917. aasta suvel, kui tema vend Jaan ostis Kalamajas suure kortermaja, Kungla tn 3.

plei_0001

Tallinna aadressbüroo aadressleht, TLA.1376.1.199.

Selles majas, korteris nr 1 Martin Bleimann tavaliselt elaski, kui ta just vangis või peidus polnud. Septembris 1917 moodustati Venemaa Rahvussotsialistide ehk esseeride partei Tallinna osakonna baasil Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei. Juunis loodud Tallinna sektsioon koosnes põhiliselt vene haritlastest, kuid Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei köitis just paljusid Eesti noorema põlve haritlasi. Martin Bleimann oli partei asutajaliikmete hulgas, jäädes esialgu küll erakonna toonaste ideoloogide Hans Kruusi, Gustav Suitsu ja teiste varju. Siiski tõusis ta peagi erakonna peasekretäriks. Esseerid kahtlesid boševike propageeritavas proletariaadi diktatuuris, kuid keeldusid esialgu ka koostööst kodanlike parteidega. Küll võeti osa maanõukogu tööst. 1917. aasta lõpul osales õpetaja Bleimann aktiivselt Eesti õpetajate kongressil. 5. ja 6. jaanuaril 1918 toimis nn Olevi rahvakojas (Oleviste kirikus) maatameeste konverents, kus Bleimann pooldas esseeride poliitikat mõisate jaotamise küsimuses, samas, kui bolševikud pooldasid üleminekut sotsialistlikule suurpõllupidamisele. Kui aga Gustav Suits tuli välja esseeride Eesti töövabariigi ideega, vilistasid konverentsil ülekaalus olevad enamlased ta välja. Eesti omariiklus, mistahes vormis, oli neile täiesti vastuvõtmatu.

Bleimann_

Kohalike omavalitsuse valimistes esseerid siiski osalesid, Tallinna linnavolikogu valimistel 6. augustil said enamlased 31 ja esserid kokku 22 kohta linnavolikogu 101 kohast. Sellele vaatamata saatis Tallinna Tööliste ja Soldatite nõukogu 31. jaanuaril 1918 oma otsusega linnavolikogu laiali. Linnavalitsus jäi siiski üle võtmata. Martin Bleimann ilmub linnavolikokku esmakordselt 24. veebruaril 1918, ilmselt Venemaale põgenenud linnavolinikust parteikaaslase asendusliikmena. Ta arvatakse 9liikmelisse linna kaitsekomisjoni koosseisu. Linna neutraalne kaitsevägi pidi ära hoidma rüüstamised, mida kardeti järgneval ööl puhkevat. Samas on väidetud, et samal päeval üritanud vasakpoolsed esseerid eesotsas Bleimanniga boševike põgenemist ära kasutades võimu (linnas) enda kätte võtta, lootes sealjuures Saksa iseseisvate sotsialistide kaasabile.

Linnavalitsuse juht V. Vöölmann koos Tallinna enamlastest linnavolinikega arreteeriti hiljem ja vahetati Nõukogude Venemaale välja. M. Bleimanni kohta sellised andmed puuduvad. Juulist oktoobrini 1918 elas ta Tallinnas oma venna majas Kungla tn 3 ja töötas kirjutajana. Bolševikud püüdsid teda hiljem nö kompromiteerida väitega, et ta töötas Saksa okupatsiooni ajal Tallinna linna varustusametis. Selle kohta meil aga andmed puuduvad. 13. novembril 1918 tuli Tallinna linnavolikogu pärast Saksa okupatsiooni esmakordselt taas kokku. 13. ja 16. novembri koosolekuil Bleimann ei osalenud, kuid 25. novembril 1918 valiti ta mõneti ootamatult äsja loodud linna toitlustusvalitsuse juhatajaks (21 poolthäälega, 14 vastu). Ühtlasi saab ta linnavalitsuse liikme ehk linnanõuniku staatuse. Linnanõunikke oli tookord ametis 6.

Linna toitlustusvalitsus oli neil Vabadussõja aastail väga oluline ja mõjuvõimas ametiasutus. Toitlustusvalitsusel olid erinevad ülesanded: toiduainete väljaandmine, kaartide kontroll, kütte muretsemine, piima jagamine, raamatupidamine. Valitsusele allusid linnapoed ja linnaköögid. Toitlustusvalitsuse tegevuse ajalugu on raske uurida, kuna selle valitsuse ja selle eelkäijate asutuste arhiiv – üle 1000 säiliku aastatest 1914–1921 hävines täielikult 1944. aasta märtsipommitamise ajal.

Martin Bleimann jõudis oma tähtsas ametis olla vaid paar nädalat. Juba 20. detsembril 1918 ta ootamatult arreteeriti. Arreteerimise põhjus jäi linnavolikogus teadmata. Linnapea järelpärimisele vastati, et M. Bleimann olevat arreteeritud poliitilistel põhjustel, täpsemad asjaolud jäid teadmata. Eesti Vabariigi Prokuratuuri arhiiv Rahvusarhiivi riigiarhiivis sisaldab M. Bleimanni süüdistustoimikuid nii ametialases süüteos, kui ka riigivastases tegevuses, mis mõlemad on avatud 1919. aastal. Ilmselt sealt võib asja taust selguda. 21. jaanuaril 1919 selgub linnavalitsuse koosoleku protokollist, et linna Varustusvalitsuse juhatajaks valitud M. Bleimanni, kes oleks „iseäranis tarvilik energiline tööjõud praeguse toitlustuskriisi puhul, peab Ajutine valitsus pogris ilma, et tal mingit süüd leitaks“ (TLA, f 82, n 2, s 1, l 52).

Väljavõte Tallinna linnavolikogu erakorralise koosoleku protokollist
21. jaanuaril 1919 (TLA.82.2.1, l 52).
17. päevakorra punkt: Ajutise linna Varustusvalitsuse juhataja valimine ehk sellest kuidas riigivalitsus linnavalitsuse liiget ehk linnanõunikku „taga kiusas“.

Sotsiaalrevolutsionääride rühm teeb ettepaneku, et kuna Varustusvalitsus on linnavalitsuse tähtsaim organ, võiks Ajutisele valitsusele teha ettepaneku linnavalitsus kinni panna. See ettepanek ei leia volikogu enamuse toetust. Alles märtsi alguses vabastatakse Bleimann vangist, tingimusega, et ta loobub poliitikast. Linnavalitsus leidis siiski, et vilunud tööjõul toitlustuse alal oleks tingimata tarvilik katkestatud tööd jätkata. Toitlustusvalitsuse töö on ka puht ärilist laadi ja väljapool poliitikat. Bleimann ei osale linnavolikogu koosolekuil. Ilmselt sellepärast, et seal läks nn äri juba poliitikaks.

Peagi ilmnes, et Toitlustusvalitsuse juhataja kuritarvitas oma suuri ametivolitusi ja sattus kriminaalsetesse mahhinatsioonidesse. Kui tema kommunistidest seltsimehed teda hiljem Leningradis neis kuritarvitustes süüdistasid, kaitses ta end väitega, et ta tegi seda kõike oma partei käsul, selleks, et kahjustada kodanlikku linnavalitsust. Siiski leiti, et Bleiman tegutses pigem omakasu, mitte partei huvides. On teada, et oma ametis tuli Bleimann ometi mingil moel vastu ka kommunistide palvele tõsta toiduainete hindu, tekitada leivapuudust ja sellega äratada elanikkonna pahameel ja õhutada töölisi streigile. Bleimanni kuritarvitusi ei jõutudki väga põhjalikult uurida, kuna peagi lisandusid neile uued märksa rängemad süüdistused.

Miiniristleja Lennuk kaaperdamise plaan

Poliitikat Bleimann siiski ei jätnud ja juba kuu aega hiljem läheb ta seni ilmselt põhiliselt sõnadelt üle tegudele. Aprillis 1919 üritab Bleimann kaaperdada ja Kroonlinna viia Eesti miinristlejat Lennuk. Miiniristleja oli ehitatud 1913–1914 Tallinna Bekkeri laevatehases. Laev oli Vene keisririigi teenistuses algse nimega Avtroil. Laev läks nõukogude võimu poole üle 25. oktoobril 1917. Eesti vabadussõja ajal saadeti Avtroil Tallinna alla luurele, kuid peeti 27. detsembril 1918 briti laevastiku poolt kinni, meeskond vangistati ja laev ja anti Eesti mereväele. Eesti merejõududes sai laev nimeks Lennuk ja laeva kasutati 1919. aasta algusest alates aktiivselt Vabadussõjas. Märsi algusest kuni 24. aprillini oli laev mõnda aega talvekorteris Tallinna sadamas ja siis otsustaski Eesti riigi vaenlased juhust kasutada ja laeva omadele tagasi viia.

Bleimanni ülesandeks jäi leida laevale juht. Oma alluvate Tallinna Toitlustusvalitsuse ametnike hulgast leidis ta endise rannasõidukapteni Werner Frei. Tema veenmine toimus Draamateatris ja esseeride klubis Kinga tänaval. Freid joodeti ohtra viinaga ja talle anti ka Viru tänaval ühes kangialuses kokaiini nuusutada. Frei küll tõrkus pisut, aga otseselt ei keeldunud. Alul olevat juttu olnud laevaga Inglismaale toiduainete järele sõitmisest (?).

Võis olla 16. või 17. aprill, kui tundmatu „palja pealaega isand“ viis Frei Narva mnt. 45 (praegune Narva mnt 15) asuvasse korterisse, kuhu oli kogunenud u 10 revolvritega varustatud vandenõulast, et minna laeva vallutama.

idan 4

Johan Idami aadressleht, TLA.1376.1.71. Tema korteris Narva mnt 45-2 kogunesid aprillis 1919 vandenõulased, kes kavatsesid kaaperdada Eesti miiniristleja Lennuk.

Seal pidid neile abiks olema mõned laevale teenima jäetud vene madrused. Sadamasse saadetud maakuulajad tulid aga pettunult tagasi. Sadamas olevat nähtud Inglise laevasid, mis ju tollal poleks pidanud küll enam üllatusena tulema. Teistel andmetel olevat tugevdatud laeva kaitset. Igatahes jäi plaan teostamata ja asi pidi jääma rangelt saladuseks. Ärahirmutatud ja purju joodetud Frei suud ei paotanud, kuid asi tuli umbes poole aasta pärast täiesti juhuslikult avalikuks. Frei jäi asja peaaegu ainukeseks tunnistajaks, mis tema elu ohtu seadis, kuna teda peeti ikkagi saladuse lekitajaks. Tema tunnistused osutusid küll üpris segasteks ja vastuolulisteks. Kaaperdamise plaani korraldamise kogu „au“ langes ehk ka pisut teenimatult Bleimannile, kuna teised vandenõulased kas põgenesid või ei suudetud neid tuvastada. Kogu selle üpris segaseks jäänud loo taga oli ilmselt põrandaalune VK(b)P Eesti sektsioon. Kui asi ebaõnnestus, siis distantseeruti sellest, kuna ka leivaisade ees põhjust uhkustamiseks polnud. Eesti kõigi aegade pikim sõjalaev Lennuk jõudus juba mais ikkagi Kroonlinna lähedale, aga Eesti sõjalaevana Briti laevastiku toel.

bleimanni_0003

Linnavolinik ja uus arreteerimine

1919. aasta mais asus Bleimann jälle aktiivselt poliitikat tegema. 25. mail 1919 valiti Tallinnas esimene iseseisvusaegne linnavolikogu. 101 linnavoliniku kohale esitasid kandidaadid 10 nimekirja. Sotsialistid-revolutsionäärid said volikokku 15 esindajat saavutades 3. valimistulemuse sotsiaaldemokraatide ja Tööerakonna järel. Asi oli ka selles, et esseerid olid avalikult juba veebruaris 1919 ümber hinnanud oma senised seisukohad demokraatiaküsimuses ja leiti, et demokraatia on see väärtus, mida töörahval kaitsta tuleb, kuigi kaugemas tulevikus oli tõeline iseseisvus võimalik ikkagi vaid revolutsioonilisel teel saavutatud proletariaadi diktatuuri kaudu. Bleimann jätkas oma endises ametis, kuid osales nüüd aktiivselt ka linnavolikogu töös.

bleimann

23. augustil 1919 ilmus Bleimann „kellegi noormehega“ ja käskis kassameistril sellele avansina 400 marka välja anda väidetavalt vabrikule odava petrooli ostmiseks. Noormeheks osutus endine linnateenija, Bleimanni erakonnakaaslane August(in) Hansen (1895–1952). Hansen maksis raha hiljem küll tagasi ja väitis, et raha oli tal tarvis isiklikuks otstarbeks ja Bleiman olevat seda laenata lubanud.

Bleimann arreteeriti 5. septembril 1919, kui tuli ilmsiks Lennuki kaaperdamise lugu. Uurimise käigus tulid avalikuks ka mitmed ametialased kuritarvitused. Linnavalitsuse järelpärimisele Bleimanni arreteerimise kohta, teatas siseministeerium, et Bleimanni tegevus „väljaspool linnavalitsust on valitsuse vastane ja viimasele hädaohtlik“. Kuu aega hiljem oli uus skandaal linnavalitsuses, mis seisnes piirituse ostu-müügis linnapoes Rüütli tn 10. Linna revisjonikomisjon korraldas asjas põhjaliku uurimise ja asjaosaliste ülekuulamise. 15. oktoobril 1919 otsustas Tallinna volikogu oma koosolekul raekojas loata piirituse müügi eest kohtu alla antud linnanõunik M. Bleimanni ajutiselt kuni sellekohase kohtuotsuseni linnanõuniku ametist tagandada (TLA, f 82.2.1). Bleimann vabastati vangimajast (eeluurimisvanglast) järgmisel aastal 1920. aasta jaanilaupäeval ja ta sõitis Haapsallu tervist parandama. 1. septembril 1920 võttis ta osa Tallinna Linnavolikogu istungist, kus arutati talle palga maksmise küsimust alates arreteerimisest kuni ametist tagandamiseni. Bleiman väitis, et vangistuse ajal süüdistust ei esitatud.

Bleimann Riigikogus

1920. aasta novembris ei ilmunud Bleimann Sõjaväeringkonna kohtusse ja kohus käskis ta vahi alla võtta. Seejärel kadus Bleimann oma elukohast. Peidus ei pidanud ta kaua olema, sest juba 28.–29. novembril toimusid Riigikogu valimised. Sama aasta aprillis olid esseerid koos nendega liitunud vasakpoolsete sotsiaaldemokraatidega moodustanud Eesti Iseseisva Sotsialistliku Partei (EISTP). Nn isesotsid said 100 liikmelises riigikogus 11 kohta. EISTP liikmetest osutus valituks ka erakonna peasekretär Bleimann. Saadikupuutumatuse saanud Bleimann ilmus detsembris taas välja ja lasi end Kungla tn 3 majja sisse kirjutada. Aadresslehele märkis ta oma ametiks linnanõuniku, kuigi ta oli sellest ametist juba enam kui aasta tagandatud. 1921. aasta veebruaris määras kohus Bleimanni siiski 6 aastaks vangistusse. Tema kaasosaline Frei mõisteti õigeks. Vist alles siis sai Lennuki kaaperdamise lugu ka laiemalt tuntuks ja Bleiman pilkava hüüdnime „admiral“.

Ehk oleks riigikogu Bleimanni arreteerimiseks loa andnud, kuid viimane esitas kassatsiooni kaebuse Riigikohtule. Riigikohtu määrusega 22. märtsist 1921 läks süüasi uuesti läbivaatamisele muudetud kohtu kooseisus.

Nõukogude salakuulajad

1921. aasta kevadel paljastas Kaitsepolitsei ja sõjaväeluure Sõjavägede staabis mitu Nõukogude salakuulajat. Uurimisel selgus 7. juunil, et asja eesotsas seisab riigikogu liige Martin Bleimann. Tema oli spioonide töö peamine korraldaja nende palkaja ja rahastaja. Palka 25 – 30 tuhat marka kuus (linnaõuniku palk jaanuaris 1921 oli 7500 marka) sai ta Pihkva 7. armee vastuluure osakonnalt. Erakorralisteks väljaminekuteks jagati ka suuremaid summasid. Oma värbamistööd alustas Bleiman 1920. aasta suvel, kohe pärast vanglast vabanemist.

5.

Bleimann Moskvas

Nõukogude luure kaastööline, keda oleks õigem nimetada küll mitte salakuulajaks, vaid riigireeturiks, jäi aga ikkagi vabadusse. 5. juunil 1921 sõitis ta koos teise isesotside juhi Hans Kruusiga erakonna ülesandel Moskvasse. Isesotside erakonna plaan astuda Kommunistliku Internatsionaali liikmeks, mis Eesti kommunistide aktiivse vastutöötamise tõttu ei õnnestunud. EISTP ei saanud isegi nn sümpatiseeriva partei staatust. Läbirääkimistes ja Nõukogude Venemaa tegelikkuses pettunud Hans Kruus pöördus Eestisse tagasi ja loobus kuni 1940. aastani poliitilisest tegevusest. Bleimanil ei jäänud muud üle, kui Venemaale jääda. Bleimann oli Venemaale saabunud Eesti diplomaatilise (nn kurjeeri) passiga. See kompromiteeris muidugi Eesti võime, kes riigireetmises kahtlustatavale passi väljastasid, veel enam aga Bleimanni Nõukogude võimude silmis. Bleimanni ei usaldatud ja peeti Eesti salakuulajaks. Teda kuulati korduvalt üle ja ta oli jälgimise all.

6. detsembril 1921 andis Riigikogu lõpuks loa Bleimanni arreteerimiseks 14. detsembril 1921 loobus Bleimann Riigikogu liikme volitustest ja 1922. aasta aprillis heitsid ka isesotsid ta oma erakonnast välja. Bleimanni plaan seejärel kommunistlikkusse parteisse astuda ei õnnestunud. EKP keskkomitee (Hans Pöögelmann, Rudolf Vakmann jt) asusid kapitalistist majaomanikku, äärmuslikku oportunisti, karjeristi, kasimatut politikaani jne äärmiselt teravalt ründama. Toetust leidis Bleimann EKP juhtide verivaenlaste Fontanka kommunistide juures. Tänu neile sai ta professorikoha Leningradis Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus ülikoolis. Bleimann võttis endale uue venepärasema perekonnanime Baltin. 1925. aastal ilmus 7. jaanuari ajalehes Pravda lühike teade selle kohta, et juurdlus pedagoog Baltini süüasjas, kes tegi kõlvatusi Leningradi 12 töölisnoorte kooli alaealiste õpilastega, on lõpule jõudnud. Pedagoog Baltin mõisteti kolmeks aastaks vangi. 1938. aastal tapeti ta massirepressioonide käigus koos suurema osa Venemaal tegutsenud Eesti soost kommunistidega.

pilt 1

________________________________________

Rahvusarhiivi Saagas on Kominterni Eesti Sektsioon Leningradis (ERAF.25) arhivaalid, kus muuhulgas leidub ka vägagi põnevaid algandmeid sisaldav Martin Bleimanni isikutoimik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s