Mõigu kalmistu

Asub Tartu ja Vana-Tartu mnt ristumiskohast mõnisada meetrit lõuna pool. Kalmistule viiv tee pole tähistatud ühegi viida ega tähisega, küll aga sissesõitu keelava märgiga ja eratee sildiga. Maanteeameti info kohaselt pole tegemist erateega.

Venemaa keisrinna Katariina II ukaasiga 19. maist 1772 keelati kalmistute rajamine ja surnute matmine lähemale, kui 100 sülda (213 meetrit) lähimast linnaelamust. Ukaasi täitmiseks asus Tallinna Toomkiriku saksa kogudus rajama Mõiku uut kalmistut. Koht oli tuntud Pühamäena ja oletatavalt asus seal muistne hiis. Kalmistu asus 1930. aastani väljaspool Tallinna piire.

Mõigu mõisa, koos sellest eraldi asuva Pajupea külaga, kinkis Toomkirikule Rootsi kuninganna Kristiina 1652. aastal. Rootsi aja lõpul mõis ilmselt riigistati. On kirjutatud, et uuesti kinkis selle Toomkirikule Katariina II, kuid Ajaloomuuseumis leidub rendileping, millega Toomkiriku konvent juba 1746. aastal rentis Mõigu mõisa maanõunik krahv Gotthard Johann Zöge von Mannteuffelile. Kalmistut rajama asuti 1774. aasta kevadel ja töödega, mis läksid kokku maksma umbes 2300 rubla jõuti lõpuni 1777. aasta sügisel.

1776. aasta oli valminud Taube–Schwengelm´ide kabel ja hiljem lisandus sellele Mannteuffelite perekonnakabel. 1855. aastal laiendati kalmistut lääne suunas ja selle lõplikuks suuruseks jäi 2,47 hektarit.

Tallinna “piirikivide uurijad” Mõigu kalmistu värava ees, 24. mai 1936.
TLA.1465.1.5736.

1465_1_5735_02

Mõigu kalmistu plaani valmistas 1935. aastal maamõõtja A. Toom. Selle aluses eraldati kinnistu nr 4846, mis novembris 1937 maaomanduseks andmise akti alusel kinnistati Tallinna Toompea Saksa koguduse nimele.

moiguPärast baltisakslaste ümberasumist 1939./1940. aastal lõpetas Tallinna Toomkogudus oma tegevuse ja Mõigu kalmistu läks nagu ka Kopli kalmistu EELK Konsistooriumi valdamisele. Nõukogude okupatsiooni ajal 28. aprillil 1941, anti kalmistu, kuhu matmine lõppes ilmselt 1939. aasta sügisel, Tallinna TSN Täitevkomitee Kommunaalmajanduse osakonna haldusesse. Nagu Kopli kalmistu likvideeriti ka Mõigu kalmistu 1951. aastal. Erinevalt Kopli kalmistust Mõigu kalmistut organiseeritult ei hävitatud, mis aga ei välistanud isetegevusliku vandaalide aktiivset tegevust. Teisiti pole ilmselt seletatav, miks praegu sellest nii vähe on alles jäänud.

Kalmistul leiduvad kivivõlvid võivad olla kabelite jäänused, kuid selliseid kivivõlve matmispaikadena ehitati ka iseseisvate hauaehitistena. Lisaks kolmele pildil toodud hauakivile on neid veel 2 või 3, kust on võimalik maetute nimi välja lugeda.

volv

Näib, et mõned 1970. aastatel olemasolevad hauakivid on tänaseks kaduma läinud. On võimalik, et mõned kivid on veel ümber kukkunud ja maasse vajunud. Riste on säilinud vist tõesti vaid üks.

rist

Säilinud on paar suuremat betoonäärisega perekonna- ja umbes kümme üksikhaua platsi.

Kopli kalmistust pole midagi säilinud, kuid andmeid sinna maetute kohta on meie arhiivis rohkesti. Niguliste kalmistuosa kohta on säilinud ka täpne matmiskohtade plaan. Mõigu kalmistu kohta midagi võrreldavat Tallinna linnarhiivis ja ilmselt ka kusagil mujal ei leidu. Siin ei saa, me süüdistada Toomkiriku korratut asjaajamist. 28. aprillil 1941 andis Konsistoorium Tallinna Linna Kommunaalmajanduse osakonnannale väga täpse andmestiku Mõigu kalmistu kohta. See sisaldas kõigi Mõigu kalmistule maetute tähestikulist nimekirja, veel kolme kausta Mõigu kalmistule maetute kohta ja ilmselt ka hauaplatside täpsemat plaani. Kahjuks ei ole neid dokumente täpsemalt kirjeldatud ja dateeritud ning nende edaspidisest saatusest pole midagi teada. Erinevalt Kopli, Kalamaja, Rahumäe kalmistust, pole Mõigu kalmistu puhul midagi teada hauaplatside omanikest ja nende nimekirjadest.

Ainuke säilinud Mõigu surnuaeda maetute nimestik Tallinna Linnaarhiivis ja ilmselt üleüldse, on Tallinna Toomkiriku arhiivis leiduv pliiatsiga kirjutatud nimekiri, millesse märgitud hiliseim matus on kantud 10. veebruaril 1933. Nimekirja koostaja pole teada, kuid ilmselt tehti seda kohapealse vaatluse tulemusel. Siiski on kummaline, et praegu kalmistul säilinud 5 nimedega hauakivi, mis kõik sel ajal olemas pidid olema, nimekirjas ei kajastu, samuti mitte kabeleisse maetuid, kuigi üks kabelitest oli olemas veel 1950. aastal. Aastatel 1924–10. veebruar 1933 Mõigu kalmistule maetud 38 isikust leidub nimekirjas märge vaid 7 kohta. Pole mõeldav, et neil aastatel maetute hauad olid tähistamata või tähised nii lühikese aja järel kaduma läinud. Kokku loeti 143 hauaplatsi 288 matmiskohaga (hauaga). Umbes kolmandik haudadest – 94 jäid tuvastamata, märgitakse kas nimeta risti, tähistamata hauakääbast, kivivõlvi jms. Nimekirjas on kokku 197 nime, enamus neist täpsete sünni- ja surmadaatumitega. Varaseim matus on 1818. ja hiliseim 1933. aastast. Umbes kolmandik – ca 70 maetutest on aadlikud. Kõige enam on Uexküll Güldenbande (12) järgnevad Baronoff´id (9), Brevernid (7), Essenid (7) ja Wrangellid (5). Esineb ka üksikuid Eesti nimesid nagu näiteks sakslannaga abielus olev seebimeister Gustav Avard, Nurmseni (ka Nurmson) perekond ja Käinas sündinud Andrus Kääramees. Ilmselt kuulus nimekirja juurde ka hauaplatside skeem, kuid seda meie arhiivis ei leidu. On viiteid, et selline skeem leidub Rahvusarhiivi ajalooarhiivis, kuid AISi põhjal pole seda tuvastada õnnestunud.

maetudMillised on täiendavad andmeallikad Mõigu kalmistule maetute kohta? Tallinna Toomkiriku surmameetrika raamatud ulatuvad 1691. aastast kuni 1939. aasta detsembrini, kuid neis on kaks 17aastast lünka aastates: 1776–1792 ja 1816–1833. Säilinud surmade registritesse ei märgitud aga matmiskohta. Seda hakati märkima alles 1926. aastast alates. Erinevalt Niguliste ja Oleviste koguduse kalmistust maeti enamik Toomkoguduse surnuid mitte Mõigu kalmistule, vaid kõikjale mujale. 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate andmete põhjal maeti Mõigu kalmistule umbes 1/5 surnud koguduse liikmetest. Oletatavalt püsis selline suhe ka varasematel aegadel. Sealjuures pole arvestatud kubermanguhaiglas surnuid, kelle matmist korraldas samuti Toomkogudus. Haiglas, nagu ka Toomkoguduse vaestemajades surnuid maeti Mõigu kalmistule haruharva, nagu eelnimetatud hiidlasest erusoldat Kääramees. 1926.–1939. aasta Toomkiriku surmade registreerimise raamatute ja säilinud hauakivide järgi on võimalik selgitada veel umbes 70 nime. Sealhulgas on võetud arvesse ka Karl Laane andmeid raamatust Tallinna kalmistud (Maalehe raamat 2002), mis muudes allikais ei kajastu. Raamatus märgitakse kümmet kalmistule maetud silmapaistvat isikut.

Võib oletada, et Mõigu kalmistule maetutest on õnnestunud välja selgitada umbes 1/3 nimed, umbes 800–900 matust.

Mõigu, sealhulgas ka Mõigu kalmistu ajaloo uurimist raskendab märgatavalt Tallinna Toomkoguduse arhiivi killustatus. Toomkoguduse arhiiv on Tallinna Linnaarhiivis (TLA, f 237,1597-1940, 362 säilikut), Eesti Ajaloo-muuseumis (EA f 125 1639-1917, 137 säilikut) ja pisut ka EELK Konsistooriumi arhiivis.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s