Tallinna timukad

Näib, et Tallinna timukad olid läbi aegade põhiliselt sakslased, kes sageli pärinesid Saksamaa tuntud timukatesuguvõsadest. Rootsi ajal, 17. sajandil nimetati timukaid saksa keeles kas (der) Scharfrischter või (der) Nachrichter. Sageli kasutati mõlemat nimetust koos. Esimene on otseses tõlkest terav kohtunik ehk siis mõõgateraga hukkav kohtunik. Nachrihter on tänapäeval harva kasutatav sõna ja sedagi hoopis teises tähenduses. Toonane sõna otsene tähendus oli järel-, viimane või lõplik kohtunik. Kõnekeeles, mis mõnikord küll ka dokumentidesse jõudis, kutsuti timukat sageli eesnime järgi, mille ette lisati sõna meister. Nendes nimedes kajastub teatud respekt, muidu küll väga põlatud ja kardetud ametimehe vastu, mida ei leevendanud põrmugi tema saksa päritolu.

mook1

Timukal oli ka abilisi. Tallinnas võis neid olla 17. sajandil ehk 4 kuni 6. Neid abilisi nimetati timukasulasteks, saksa keeles Henkersknechte. Siinjuure oli timukas otseses tõlkes pooja, mis näib palju alandavam nimetus kui meistri puhul kasutati. Timukasulased olid põhiliselt küll mittesakslased: eestlased ja vahel ka rootsi nimedega. Timukasulased ei saanud kunagi ise timukateks. Nad polnud timuka sellid või õpipoisid.

Kuidas nimetasid timukat 17. sajandil eestlased? Georg Mülleri jutlustes leiame tema kohta kolm mõistet: Wally sundi (vali sundija), piritz ja raker. Viimane on ilmne saksa laen, aga vali sundija ehk karm kohtumõisja ja pirits võisid olla küll eesti keeles tollal kasutusel. Wiedemanni sõnaraamatus (1869) ilmub piritsa kõrvale aga ka timukas, timuk ja timohk. Timohk tähendab ka mõrvar ja timukas on ka omadussõna, mis tähendab tugev või jõuline. Arvatakse, et timukas tuleneb vene keelest sõnadest murdekeelne temnuha = sünge ja mossis inimene ja/või tjomnik = suure maleva väepealik.

Timukast, kes ei tundnud kohalikke kombeid ja tavasi

17. sajandi keskel oli Tallinn hädas timukatega. Kuidagi ei leitud sobivaid nn meistreid, kes pikemaks ajaks teenistusse oleks jäänud. 1645. aasta paiku oli Tallinna timukaks isegi mittesaksa päritoluga, kuigi vabade vanemate poeg, Pert Prüsepoick. Muidu pidid Tallinna timukad ikkagi sakslased olema. Timuka abilised ehk timukasulased olid küll kohalikud mittesakslased (eestlased, soomlased, rootslased), aga päris timukaks nad ei saanud. Isegi sellisel puhul tuli silmas pidada seisuslikke erinevusi timuka ja hukatava või karistatava vahel. Timukate dünastiaid nagu Saksamaal Tallinnas ja teistes siinsetes linnades ei kujunenud, kuigi mõnikord võis teatud ameti järjepidevust siiski täheldada.

1650. aasta oktoobris pidas Tallinna raad kirjavahetust Riia kohtufoogtiga uue linnatimuka leidmiseks. Aasta viimastel päevade jõudiski Riiast kohale „noor timukas“ Hans Schottman ilmselt koos naise ja lastega, kelle kohta küll täpsemad andmed puuduvad. Riias oli Schottman tegutsenud pigem timukasellina. Ilmselt pärines ta Saksamaal tuntud Schottmannide timukasuguvõsast, kes 17. sajandil olid ametis Königsbergis ja Danzigis ning Ida-Preisimaal veel Instenburgis ning hiljem Tilsitis.

29. detsembril 1650 määrati linnatimuka palgaks 50 (hõbe)riigitaalrit aastas, iga kahe aasta kohta ülikond ja iga nelja aasta kohta sarlakpunane timuka ametimantel. Moonana lubati 8 tündrit (3188 liitrit) rukist ja 8 tündrit linnaseid, 4 tündrit kaeru hobusemoonaks ning heinte ja küttepuude asemel veel 5 riigitaalrit rahas.

1650Oma esimese hukkamise Tallinnas pidi Hans Schottman täide viima alles 1653. aasta 10. märtsil. Tallinna raad oli surma mõistnud kiviraiduri Oloff Haakeni, kes oli tänaval musketiga surnuks tulistanud Osnabrücki kodaniku Andreas Christian Schwartzi. Timukas soovis mõõgaga hukkamist suurejooneliselt läbi viia, kuid sellest tekkisid tema jaoks täiesti ootamatud arusaamatused. Ta esitas Tallinna linakangrute ametile nõudmise, et nood tuleksid piikide ja sõjakirvestega hukatavat raevanglast võllamäele saatma ja peaks veel võlla juureski vahti. See oli Saksamaal mõnel pool väga levinud, kuid Tallinnas tundmatu tava.

Tallinna linakangrute ameti pitsat 18. sajandil. Tekst: *S.EINES.ERBARN.AMPTS.DER.LEINWEBER.IN.REVAL. Läbimõõt 37mm (TLA.1440.1.47).pitser

Varasemast ajast on teada küll hukatava saatmine õllekandjate poolt. Tallinna linakangrute amet oli sellisest jõhkrast ja ennekuulmatust ametiau haavamisest solvunud ja esitas raele kaebuse linnatimuka rangeks karistamiseks. Ka Tallinnas olid linakangrud mõningal määral autute elukutsete hulka arvatud. Nende 1605. aastal asutatud tsunfti ei soovinud oma liikmeks võtta ei Kanuti ega Oleviste gild. Viimast sunniti selleks trahvi ähvardusel.

17. mail määras raekohus timukale linakangrute au ja hea nime teotamise eest range karistuse.

kiri2

Ta pidi linnaturul kandma kaelas nn häbikivi lisaks tuli ta ametist lahti lasta ja eluajaks linna piiridest välja saata. Vangistamisel hakkas timukas kohtuteenrit sõimama ja kättemaksuga ähvardama, mis tegi asja ainult hullemaks. 21. mail, turupäeval, viidigi esimene karistus täide. Timukat talutati häbikivid kaelas vilepilli puhuvate seakarjuste saatel ümber turuplatsi. Häbikivi kandmine oli pea eranditult naistele määratud karistus laimamise ja keelepeksu karistusena.

timukas_0003

Timukas otsustas talle osaks saanud avaliku mõnitamise ära kannatada ja esitas 24. mail 1653 raele palve oma linna teenistusse edasijäämiseks. Raad lükkas timuka palve kategooriliselt tagasi ja nõudis, et timukas esitaks 8–10 päeva jooksul tagatiskirja, et ta oma ähvarduste täideviimisest loobub. Seejärel tuli ta viivitamatult linna piiridest välja saata. Nii ka sündis.

Mis sai timukast Hans Schotmannist edasi, pärast linnast väljaajamist? Varsti vabanes timukakoht Tartus. 1653. aastal palus Tartu senine timukas, vähemalt 12 aastat ametis olnud Martin Ohm end ametist vabastada viletsa palga pärast, mille maksmisega raad sageli ka viivitas. Uueks timukaks saigi Tallinnas häbiga minema aetud Hans. Kuid vanad hädad jätkusid. Schotman kaebab peagi, selle üle, et talle pole mitu kuud üldse palka makstud nii, et „tal pole midagi hamba alla panna ja tema vaesed lapsed on näljas“ Timukas sai nö ametikorteri viletsas majas tiigi ääres väljapool linnamüüre (arvatavasti Vene värava ees linnamüüri ja Emajõe vahel asuvate tiikide ääres). Timukamaja kõrval asuvat aeda, mida ümbritseva lippaia eest ta eelmisele timukale oli veel eraldi maksnud, tema kasutusse aga ei antud.

Tartu endine timukas meister Martin Ohm võeti aga juba 1653. aastal juunis Tallinnas timukaametisse. Tallinnas on tema perekonnanimeks küll Ehm. Pole välistatud, et tollal Tallinnas elanud jõuka ja lugupeetud kaupmeeste ja nn raeperekonnale Ohmidele ei meeldinud, et timukas nendega sama perekonnanime kannab. Meister Martin sai samasugust palka nagu tema eelkäiagi, kuid sellele lisandusid eritasud loomakorjuste koristamise eest jms. Huvitav on, et naturaaltasu ei makstud sealjuures mitte õllena, nagu see lihtööliste ja ka käsitööliste palkamisel tollal tavaks oli, vaid reinveini toopides. Riias on teada timuka taksid ehk timuka tükitööde hinnakirjad 1680. ja 1700. aastast. Viimane 30 punktist (tööst) koosnev on eriti üksikasjalik. Tallinna timuka takside kohta andmed puuduvad.

Mis sai Tallinna ja Tartu timukast edasi, me ei tea. Kolm ja pool aastat hiljem 12. oktoobril 1656 langes Tartu Moskva tsaaririigi vägede kätte. Samal ajal jõudis Pärnusse katk. Järgmise, 1657, aasta, juunis algas katk Tallinnas ja juulis ka venelaste poolt hõivatud Tartus. Tartus oli taud kõige ohvriterohkem novembris ja detsembris 1657 ja laastas veel ka järgmise aasta alguses.

Järgmised timukad Tallinnas

Aastatel umbes 1660-1670 oli Tallinna timukaks Anthonius Keydel. Nagu tollal kombeks nimetatakse teda mõnedes allikates meister Anthonyks. Selle nimega nimetatakse teda 1666. aastal kui 21. ja 22. mail läbiviidud visitatsiooni käigus tuvastati, et „Trinto Magdaleni hooramaja üle kaevatakse kõvasti, et seal elatakse kohutavat elu. Ka on timukas, meister Antoni viibinud mõned ööd sealsamas, mis tekitab halbu kahtlusi.“ Kurikuulus lõbumaja asus ilmselt kusagil Köismäel või Kalamajas sadama läheduses. Tallinnas erinevalt mitmetest Saksamaa linnadest ei kuulunud lõbumajade kontrollimine timukate ametikohustuste hulka. Sama aasta 25. oktoobril suri meistri teine naine ja 19. mail 1670 Antonius ise.

Järgmiseks Tallinna timukaks oli ilmselt Taani päritoluga Samuel Olefsen. Tema, erinevalt oma eelkäijast ja järeltulijaist Tallinna timuka ametis, ei olnud Tallinna saksa Niguliste koguduse liige. Olofseni ametiaeg jäi lühikeseks ja pärast tema lahkumist ilmselt juba 1673. aasta algul sai timukaks keegi Nicolaus Grönau, kes aga juba järgmisel aastal suri.

Septembris 1676 palkas Tallinna raad linna timukaks seni Narvas timukana tegutsenud Detloff Fliegenringi (tõlkes kärbserõngas), kes jäi Tallinnas sellesse ametisse ligi 20 aastaks, kuni oma surmani 23. detsembril 1695. aastal. Detloff pärines tuntud Saksamaa timukasuguvõsast Fliegenringid tegutsesid üle saja aasta ca 1584–1695 (isa ja poeg Valentin ja teised) timukate ja nülgijatena Altona ja hiljem Pinnebergi linnas (mõlemad on praegu Hamburgi eeslinnad). 1678. aasta märtsis sündis uuel timukal Tallinnas esimene laps tütar Marie Elisabet (suri 12aastaselt 1690. aastal). Mõne kuu pärast, mais, suri timuka naine. Järgmise aasta 7. novembril abiellus lesestunud timukas Preisimaa Insternburgi (praegune Tšernjahhovsk on linn Venemaa Kaliningradi oblastis) linna timuka tütre Christinaga, kelle neiupõlve nimi oli Schottmann. Ka Schotmanid olid Saksamaal tuntud timukasuguvõsa, kes 17. sajandil tegutsesid veel Königsbergis ja Danzigis. Juba kümme päeva peale pulmi sündis perre poeg, kes ristiti Martiniks. Järgnevail aastail sündis timuka perre veel kaks tütart ja neli poisslast. 22. veebruaril 1692. aastal maeti Detloffi naine koos 14päeva vanuse pisipojaga, kellel ei olnud veel nime.

Kui 1685. aasta veebruari algul suri Detloffi ja Christina umbes aasta vanune poeg, kes vanaisa järgi oli ristitud Valentiniks, tekkisid timukal probleemid, millega ta võis ka varem ja ka hiljem kokku puutuda, kuid mis on seekord dokumenteeritud. Nimelt saatis Detloff 9. jaanuaril 1685 Tallinna raele kauni ja selge käekirjaga kirjutatud palvekirja, kus ta palus abi, kuna ta ei leia kedagi, kes oleks kirstu kandnud. Tallinna raad andis seepeale korralduse „leida kedagi lihtrahva seast, kes sooviks seda teha raha eest.“

fliegening

Juba samal aastal algab aga pikk vaidlus ja tüli selle üle, kas timuka lapsed võivad teiste lastega koos koolis käia, kuigi klassiruumis oli neile eraldi pink. Vaidlus lõpeb oktoobris 1690. Tallinna Suurgildi ja Kanuti gildi vanemad, kes ilmselt olid ka lapsevanemad, esitasid Tallinna raele palve mitte lubada linnakoolis timuka lapsi koos linnakodanikke lastega õppida. Raad võttiski 24. oktoobril vastu otsuse, et timuka lapsed peavad kooli tulema kas tund enne teisi või siis õpetatakse neid tund hiljem, kui teised lapsed on koju läinud. Ilmselt olid koolis käivad timuka lapsed, kellega põgusatki kokkupuudet pidasid linnakodanikud endale ja oma lastele ohtlikuks ja oma au minetavaks, Martin ja Philipp Johann Fliegenring. Timukas märgib oma 1685. aasta kaebekirjas, et sellist suhtumist pole ta kohanud kusagil teistes saksa linnades, sealhulgas ka mitte Riias. Pärast Detloffi surma kuuleme veel tema vanemast pojas Jakobist.

Juba varem 8. veebruaril 1694 ristis Niguliste koguduses oma vallaspoja Jakobi Toompea Tõnismäe koolmeistri Jeremias Kiess´i tütar Anna Margareta. Lapse isaks on märgitud timukas Jakob Fliegenring. Aasta hiljem 29. märtsil 1695 ristiti samade vanemate teine vallaslaps poeg Jeremias Kies. Timuka vallaslaste ristiisadeks olid lihunikud. Detsembris 1696 laseb Jakob Fliegenring Niguliste kiriku juures ristida oma esimese seadusliku lapse Jakobi. Lapse ema nime kirikuraamatus ei märgita, ilmselt ei olnud see Anna Margareta. 1699–1708 on Jakob Tallinna raele saatnud mitmesuguseid palvekirju, kus ta nimetab ennast mitte timukaks vaid timuka lapseks.

Saksamaal Sippenbuch Artlenburgis suri 1704. aastal kohalik timukas, kelle nimi oli samuti Jakob Fliegering. Põhjasõja järgsetel aastatel ca 1717–1723 on Tallinna timukaks Narvast tulnud Anthony Friedrich Keidell. Ilmselt on tegemist meile juba tuntud meister Anthony poja või pigem pojapojaga . Nii, et timukate dünastiaid võis esineda ka siinmail.

Veebruaris 1699 kuulutas Rootsi kuningas oma korraldusega timuka, ta naise ja lapsed ausateks ja lubas neid teisi ameteid valida, tõsi küll autute elukutsete hulgast. Mittekuuletujaid ähvardati rahatrahviga. Seesugused levinud eelarvamused aga hääbuvad aeglaselt.

Timuka maja

Timukal oli ka oma nn ametikorter ehk timukamaja. Tallinnas asus timukamaja ilmselt erandlikult (hiljemalt 17. sajandis algusest) linnamüüride vahel. Kuna ka Tallinnas oli timukas sama kardetud, põlatud ja tõrjutud ametimees kui mujal, siis oli tema maja linnamüüri ääres Kiek in de Köki torni vastas (C. F. C. Buddeuse pildil), lähimatest linnakodanike majadest tükk maad eemal.

timukas_0005

Timukas ei elanud Rüütli tn 22 majas, mis on juba enne sõda laialt levima hakanud väärarvamus.

valemaja

Timuka maja ei ole säilinud. See asus praeguse Kiek in de Köki muuseumi varahoidla all (paekivi seina taga). Maja asus linnale kuuluval kinnistul, mis oli linna omanduses vähemalt 17. sajandi algusest ja oli kasutusel linnatimuka elupaigana hiljemalt 1680. aastatest alates. Timuka maja lagunes ja lammutati ilmselt 19. sajandi lõpus, selle kohale ehitati tõlla- ja vankrikuur, mida hiljem kasutati autogaraažina, kuni see muuseumihoidlaks ümber ehitati.

maja

Tallinna raearhiiv sisaldab eraldi säilikut Tallinna timukate kohta 1488, 1535-1809 (TLA, 230, n 1, s Bs 20I. Timukate kohta käivas osa on 210 lehte. Kasutatud on säilikut 1958., 1959. ja 1983. aastal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s