Piiritüli

Suur piiritüli Tallinna linna ja Toompea vahel 1608–1653

Toompea eeslinna lõunapoolseim punkt asus umbes praeguses Lillekülas Kotkapoja ja Tulika tänava vahelise kolmnurga kujulise haljasala piirkonnas.

Pilt5

Sellel kohal asus piirikivi ja seal oli linna ja Toompea maade vahelise piiri murdepunkt. Piirikivist kirde suunas kulges piir piki praegust Väike-Ameerika tänavat ja loode suunas piki praegust Koskla tänavat ja selle sihti. Selles paigas asus 16. ja 17. sajandi vahetusel Toompea võllas. See oli kõrvaline asustamata paik keset heinamaid, millest hoonestatud Toompea eeslinna Tõnismäe osa jäi enam kui pool kilomeetrit kirdesse. Sellepärast oli Rootsi riigivõimu esindajad ja rüütelkond mures, kuna sellises kohas läbiviidud hukkamistel ja muudelgi karistustel ei olnud piisavalt heidutavat ja hoiatavat mõju.

1608. aastal õnnestus Tallinna asehalduril (1605–1608) Axel Nilsson Ryningil (1552–1620) raele peale suruda linna maade loovutamine uue Toompea võllase püstitamiseks Pärnu maantee ääres. Ka Toompea eeslinna enda maad ulatusid elava liiklusega Pärnu maanteeni Väike-Ameerika ja Hariduse tänava vahelises lõigus. Kuid see ala oli suures osas juba hoonestatud või elumajadele liiga lähedal ning päris võllase juures ei soovinud keegi elada (kunagi varasemal ajal oli Toompea hukkamisi toimetatud ka kusagil praeguse Suur-Ameerika 3 piirkonnas). Mingil muul põhjusel ei sobinud ka teine Toompea sarase piiri murdepunkt praeguse Lille tänava ja Paldiski mnt ristumiskoha läheduses, kus oli asunud Toompea rattaga hukkamise paik.

Tallinna raele ja linnale oli Toompea uus võllas väga vastumeelne. Selle maa eraldamist ja võllase ehitamist ei kajastata ka nende aastate rae protokollides. Asi tuleb ajalooallikais ilmsiks aastaid hiljem, kui tüli on juba väga suureks paisunud. Loomulikult polnud Tallinna rael ega linnaelanikel midagi avalike hukkamiste ja võllapuule pikemaks ajaks rippuma jäetud laipade vastu. See oli lihtsalt tollane „hea tava“ mida peeti kriminaalpreventsiooni ehk kuritegude ennetamise oluliseks ja hädavajalikuks abinõuks.

Küsimus oli hoopis muus. Tollase saksa õiguskorra järgi tuli võllased püstitada piiripunktide lähedusse. Eesmärgiks oli piiri murdepunktide asukoha fikseerimine rahva mälus. Arvati, et ka siis kui võllast enam pole elab selle asukoht rahva mälus ikka edasi ja Tallinnas see nii oligi (Veerenni ja Tatari t. äärde 1873. aasta paiku kujunenud asumi rahvapärane nimetus oli veel sajandi lõpuni Kivivõllaste).

Linna hukkamispaiga kolme sambaga nn suur kivivõllas ja Toompea võllas.

võllas

1632. aastal pöördus Talllinna raad Rootsi kuninganna Kristiina poole Toompea ja Tallinna linna vahelise tüli lahendamiseks. Peale piiri ja võllatüli, vaieldi veel kalapüügiõiguse ja ühisheinamaade kasutamise üle. 1641. aastal otsustas Kristiina Eestimaale saata asja uurima selleks moodustatud komisjoni. Kõrge komisjoni saabumine aga venis. Rae lootus, et võllas ise ära laguneb, ei täitunud kui Toompea võllast parandama asuti. Raad saatis oma esindajad selle nurjatuse vastu Toompeale kuberneri juurde protesteerima ja ka kuningannale esitati uus kaebus.

Alles 1645. aasta kevadel saabus kuninglik, komisjon kooseisus Erik Gyldensterna ja Gustav Oxensterna Tallinna, kuid piiritüli lahendamiseks kokkulepet saavutada ei õnnestunud. Kolm aastat hiljem palus raad kuberneri vahetalitust piiritülide lahendamiseks ja esitas proteste väidetava linna maa-alade haaramise vastu Toompea poolt.

1650. aasta mais asuti lõpuks välitöödele, et vaidlusaluseid piire mõõdistada ja märgistada. Tööde tulemusel valmistas Tallinna gümnaasiumi matemaatika professor ja hilisem linna kindlustusteülem Gebhard Himsel(ius) (16031676) käsitletava kaardi või joonise rootsikeelse pealkirjaga, mida võiks eesti keelde tõlkida: „Perspektiivjoonis lossist ehk Toompeast Tallinnas“.

Pilt1

See piirijoonis oligi piiritüli lahendamisel oluliseks alusdokumendiks. Joonisel on näidatud kaks piirijoont. Põhjapoolne piirijoon saksakeelse kirjaga „Die alte Gränze“ (vana piir) siirdus Toompea vana hukkamispaiga juurest Tõnismäe lõunapoolsema nurgani (umbes praeguse Pärnu mnt ja Tõnismäe tänava nurga juures). Nn uus piir, mille piiriks tunnistamist nõudsid rüütelkond ja Toompea lossivõimud, suundus Toompea vana hukkamispaiga juurest linna hukkamispaiga nn kivivõllase põhjapoolsele nurgale.

pais

Selle piiri osas jõutigi lõpuks kokkuleppele. Praegu markeeriks seda piirijoont Väike-Ameerika tänav. Toompea eeslinna idapiiri pole joonisel peetud vajalikuks ära märkida. See ulatus Pärnu maantee läänepoolse haruni, mis peaks vastama praeguse Pärnu maantee sihile. Põhja poolt oli piiriks looduslik aga osaliselt ka kunstlik /sealt võttis linn mulda muldkindlustuste rajamiseks) astang praeguse Hariduse tänava lääneservas. Tegelikult paigaldati ilmselt 1650. aastal sellesse lõiku 4–5 piirikivi, mida joonisele pole veel kantud. Vanade piirikivide vahelised kaugused on joonisel küllalt täpselt kujutatud, kuid sirgete piirilõikude vahelised nurgad on üsna suvalised. Selle kohta, et Toompea võimud oleksid taotlenud piiri tõmbamist Toompea vana ja uue võllase vahele, otsesed andmed puuduvad.

Pilt3

Piiri selgitamisel lähtuti 1348. aasta kokkuleppest, millega Tallinna raad loovutas ordule osa linna sarase ja linnuse aladest vastutasuna Tallinna linna vabastamise eest ordu välistest sõjaretkedest osavõtu kohustusest. 1348. aasta piir on vastavas ürikus üsna detailselt kirjeldatud ja näib, et tegelikult oli see nn uus piir Toompea ja linna maade vahel pigem ikkagi vana (1348. aasta) piir, kust vanad piirikivid olid kaduma läinud. Erinevalt linnasarase välispiiridest, mida perioodiliselt pidulike nn piiriratsutamiste käigus üle vaadati ja kontrolliti, neile sisepiiridele sellist tähelepanu ei pööratud.

Lõplikult lahendati piiritüli 1653. aastal. 7. mail allkirjastasid osapooled linna ja lossi vahelise piirikokkuleppe ehk piiriakti. Parafeeritud piiriakt saadeti kuninganna Kristiinale kinnitamiseks (kinnitas Uppsalas novembris 1653). Juba 190 aastat varem oli raad ilmselt vastaspoole survestamiseks asunud vaidlusalusest piirist lõuna pool asuvaid maid tükeldama ja pärisomanduseks müüma või kinkima. Sellele tükeldatud maa-alale anti hiljem Kuninganna Kristiina auks nimeks Christtinenthal (Kristiinaorg) nim hiljem eesti keeles Kristiine heinamaad või lihtsalt Kristiine.

Siinjuures tekib veel üks küsimus, millele Tallinna ajaloolises topograafias pole tähelepanu pööratud. Nimelt lepiti 1653. aastal kokku ka ehitamiseks väljajagatud kruntidele (Kristiineoru) sobimatult lähedal asuva Toompea (uue) võlla ümberpaigutamiseks. Toompea võimud pidid linnale andma tõendi selle kohta, et uus võllasekoht asub linna maal ja selle loovutamine on soodustus linna poolt. Kas võllas ümber paigutati, ei ole siiski selge. Toompea uuest võllasest kirjutades on märgitud, et see asus 1608. aastast kuni selle likvideerimiseni samal kohal, praeguse Tallinna ühisgümnaasiumi hoone juures, spordiväljakul, Pärnu mnt 71/73 ja Vineeri tänava vahelisel maa-alal, kas see nii oli ei ole täiesti kindel. 1650. aasta piirikaardile on kantud Toompea uue võllase asukoht Pärnu maatee ääres paremal (läänes). Kas see on eksitus, või oligi võllas 1608–1653 kusagil seal? Need küsimused vajaksid põhjalikumat uurimist ja selgitamist.

On kirjutatud, et Tallinna linna võllamägi tegutses samal kohal 1801. aastani. Samas viimased hukkamised seal toimus ilmselt 1782. aastal ja võllamäe krundi (hilisema Veerenni ja Liivalaia tänava nurgal, kinnistu 1234 uue numeratsiooni järgi) üleminek eravaldusesse kanti kinnistusraamatusse 1812. aastal, kuigi oberst Kaschutinit on krundi omanikuna märgitud juba ka 1808. aastal. Erinevalt Tallinna võllasest ei ole Toompea võllasest 1786. aasta kinnistute nummerdamise ja kinnistusraamatute sisseseadmise ajal enam mingeid andmeid. Ilmselt rakendati Toompeal rohkem nn naturaalse surmanuhtluse muutmist poliitiliseks, mis seisnes Siberisse sunnitööle saatmises.

Toompea koos oma eeslinnaga ühendati Tallinna linnavalitsuse valitsemise alla 1878. aasta algul, kuid Toompeal ja selle eeslinnas mõistis kohut lossi foogtikohus ja Tallinna all-linnas raekohus või täpsemalt raekohtud kuni 1889. aastani. Kuid erisused tsiviilõiguses Balti eraseadustiku (BES) raames püsisid endise Toompea ja all-linna maaalade vahel kuni 1940. aastani ja neid tuli mingil määral arvestada ka taasiseisvumise järgse omandireformi läbiviimisel.

Pilt4

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s