Veini joomine

Ilmselt olid välismaised viinamarjaveinid 17. sajandi II poole Rootsiaegses Tallinnas mõnevõrra odavamad kui keskaegses Tallinnas, kuid igapäevaseks tarbimiseks jäid need ikkagi liiga kalliks ning vein ei jõudnud sel ajal veel ka arvukatesse eeslinnakõrtsidesse, kus joodi õlut ja viina. Nagu keskajalgi oli veinimüük rae range kontrolli all, veini müüdi eeskätt raekoja ja Suurgildi maja kelditest. Sajandi lõpupoole tohtisid oma majja venikeldri asutada kõik kaupmehed, kes venikaubandust olid õppinud ja nii veini müüjate kui ka joojate ring avardus.

vein7_0004

Veini müügihinna määrasid kindlaks kaks raehärrade hulgast valitud nn veinihärrat pärast selle kvaliteedi kontrollimist. Põhiliselt jäi vein siiski Tallinna kõrgema seltskonna – aadlike, rae ja Suurgildi liikmete (kaupmehed ja nn gilditütardega abiellunud literaadid ja vaimulikud) pidupäevajoogiks. Suurematel jootudel mõõdeti ärajoodud õlut tünnides, veini aga toopides. Sissetoodud joogid, eelkõige veinid, moodustasid 1620. aastatel umbes 1/5 Tallinna koguimpordi väärtusest.

Vaatame milliseid veinimarke toodi Tallinnasse ja joodi 1670. aastate alguses. Selleks uurime Tallinna veinikaupmehe Heinrich Stuhlmacheri veinimüügi aruannet 1673. aasta aprillist kuni 30. veebruarini 1675 ja tema igakuiseid veinimüügi ülevaateid raekeldrist jaanuaris 1673.

Stuhlmacher on Tallinna kaupmehe Hans Ohmi sell ja ehk ka äripartner ja hiljem väimees. Ta esineb küll Tallinna Mustpeade vennaskonna liikmena 1664. ja 1666. aastal, kuid Tallinna kodanikeraamatus tema nime ei leidu. Oom oli samuti veinikaupmees. Ohm tähendab saksa keeles ka aami, mis oli Tallinnas kõige levinum veinimõõdu ühik. Pärast Oomi surma 1671. aastal võttis Stuhlmacher Oomi veiniäri üle. See tõi kaasa tüli Hans Oomi lese ja pärijatega ja tollasele ajale üpris iseloomuliku paarkümmend aastat väldanud kohtuvaidluse. Praegu ei huvita meid, aga see tüli, vaid kohtule esitatud dokumentides kajastuv Tallinnasse imporditavate veinide sortiment. Mõlemas dokumendis on veinide järjestus ühesugune. Kui Hans Ohm oli rentinud Suurgildi maja veinikeldrit, siis Stuhlmacher kasutas raekeldrit. Tuleb veel märkida, et Stuhlmacheri veiniäri maht oli ilmselt suhteliselt tagasihoidlik, mitte üle 10% Tallinna veiniimpordist või ei hõlma aruanne kogu tema tegevust veinikaupmehena.

  1. Reinveinid, Reini jõe piirkonnast pärit veinid, olid Tallinna kõige levinum ja armastatuimad veinid juba keskajal. Tollal eelistatigi vähemalt siinmail magusaid veine. Saksamaa viinamarjakasvatuse parimad ajad jäid XVI sajandisse. Käsitletaval XVII sajandil algas Euroopas kliima jahenemine (väike jääaeg), mis tõi kaasa Saksamaa veinitoodangu vähenemise. Ühe riigitaalri eest sai osta ca 2,3 liitrit veini (tänapäeval umbes 3 tavapudelit). Reinveini turustamine oli hollandlaste käes.
  2. Hispaania vein. Hispaania veini eksporditi Tallinnasse üldiselt vähem kui reinveini, kuid näiteks 1623. aastal ka rohkem. Narvas oli aga suhe vastupidine Hispaania vein oli samas hinnas reinveiniga. On võimalik, et keskajal Tallinnas hästi tuntud romenii, mida 17. sajandil enam ei nimetata, oli samuti Hispaania vein laiemas tähenduses.
  3. Sekt on saksakeelne mõiste mõnedele vahuveinidele, mis tänapäeval on küll täpsemalt reglementeeritud kui 17. sajandil. Kuigi 17. sajandil võeti kasutusele veinipudelid, näib, et sekti transporditi ikkagi (härja)aamides. Sekti hind oli samasugune, kui kahel esimesel veinimargil.
  4. Allicante vein. Seda veini eristati muude Hispaania veinide hulgast. 16. ja 17. sajand oli Alicante veinipiirkonna kuldaeg. See vein oli väga menukas Inglismaal, Hollandis ja Rootsis ja seda ekporditi suures koguses. Alicante vein kuulus tollal kallimate veinide hulka. Ühe riigitaalri eest sai umbes 1,8 liitrit Allicante veini.
  5. Prantsuse viin (Brantwein otseselt põletatud vein). Viina toodeti sellel ajal juba ka Eesti alal, eriti linnades. Tallinnas tohtisid viina valmistada ainult Suurgildi liikmed. 17. sajandil laienes viinaajamisõigus apteekritele gildide vaestele ja nende leskedele. 1645. aastal keelati talupoegadel viina ajada. Näib, et Prantsuse viin oli pigem mingi brändi-taoline jook. See oli ligi neli korda kallim reinveinist ja üldse kalleim alkohol, mida raekoja keldris müüdi. Ühe riigitaalri eest sai umbes pool toopi (ca o,6 liitrit).
  6. Reini viin, mida 1673. aastal oli raekoja keldris harva ja vähe, oli nn Prantsuse viinast poole odavam, kuid siiski veinist kallim.
  7. Frontiniak. Frontignan on asula Prantsusmaal Vahemere ääres Languedoc-Roussillon piirkonnas. Frontignak (Muscat de Frontignan) oli 1670. aastatel kõige kallim vein Tallinnas, mida ekporditi ka väga väheses koguses. 1 riigitaalri eest sai umbes 1,3 liitrit. Tänapäeval on Frontignan Midi magus kangestatud muskaatvein.
  8. Haancki muskaatvein. Pole õnnestunud tuvastad, kust see vein oli pärit. Hinna järgi otsustades näib, et tegemist võis olla mõne odava Prantsusmaa veiniga. Teiste Prantsuse veinide hulgas oli see küll kalleim – riigitaalri eest sai kolm toopi ja pisut ülegi. Võimalik et Haancki puhul on silmas peetud Prantsuse kohta Hanches, kuid neid on Prantsusmaal mitu.
  9. Hohlandi vein. Ilmselt mingi prantsuse vein hinnaga umbes 12 ööri toop.
  10. Laguuna (laguuni) vein. Ilmselt Itaalia vein Lombardiast või Veneetsiast. Eelmisega umbes samas hinnas.
  11. Prantsuse vein. Reinveini järel oli see enim eksporditud veine, kuid reinveinist umbes 3 korda odavam. Odavus ei tulenenud ilmselt veini viletsast kvaliteedist, vaid pigem väiksematest tootmiskuludest Saksamaaga võrreldes.
  12. Klarett. Selle veini toop maksis 15 ööri. Vaevalt sai see keskaja hinnatud vürtsvein, mis oli 1532. aastal reinveinist kolm korda kallim, muutuda 1670. aastaks reinveinist kolm korda odavamaks. Selle joogi odavust ja kogust (raekeldrist müüdavatest veinidest 1673. aasta jaanuaris teisel kohal) silmas pidades, võib arvata, et tegu on Bordeaux veiniga – nii nimetati teatud sorti Bordeaux veini.
  13. Muudest veinidest, mida 1670. aastatel raekoja või Suurgildi maja veinikeldrist leida võib, saab nimetada ka nn kibedat, magusat, punast Bordeaux veini ja vaarikaveini ning veinikeldrites sai osta ka veiniäädikat. Toop äädikat maksis 7-8 ööri.

Puuviljaveinidest eksporditi Tallinna kirsi- ja sidruniveini, mille hind oli võrdne Prantsuse veiniga.

vein7_0003

 Mõõtühikud

17. sajandil sai Vana- Liivimaal õõnesmõõdu mõõtühikuks riia toop, mis oli Riia linna ametlik mõõt. Riia toop mahutas 1,087 liitrit. Suurema veinimõõdu ühtse ühikuna kasutati Stuhlmacheri aruannetes 120 toopi mahutavat aami (130,4 liitrit). Muidu mõõdeti, aga hispaania veini 360 toopi mahutavates piipudes ja prantsuse veini ja tavaliselt ka viina 180 toopi mahutavates härja-aamides. Õlle suurimaks mahuühikuks oli last, mis vedelikumõõduna mahutas 1380 toopi.

Hinnad

Veini hind on märgitud riigitaalrites. Riigitaaler sisaldas 1664. aastal 52 ja 1681 aastal 64 ööri. Siinjuures ei püüa me anda terviklikumat ülevaadet Rootsi ülimalt komplitseetritud rahasüsteemist, mille kõrval esinesid veel Tallinna kohalikud arvestusühikud.

Mõningaid hindu võrdluseks:

Üks nisu ja rukkijahust küpsetatud kahenaelane leib maksis 1619. aastal ühe ööri.

Liha hinnad: 1640. aastal maksis 1 nael (425 grammi) head loomaliha hooajast olenevalt 1 ¼ kuni 2 ½ riigitaalrit.

Nael suhkrut maksis 1632. aastal 8 riigitaalrit.

1 aam (ca 130 liitri) õlut maksis 1621 kuni 1646 4–12 riigitaalrit, toop õlut maksis 1 kuni 8 ööri. 1670. aasta vääringus 3-13 ööri.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s