Oomide suguvõsa

Sõna „oom“ tähendab alamsaksa ja ka hollandi keeles onu või täpsemalt ema venda. Perekonnanimed Oom, Ohm ja ka Ohmb pärinevadki algselt alamsaksa keelealalt. Kõige enam Oome elab Põhja-Saksamaal: Schleschwigis, Bremenis, Berliinis ja ka Lõuna-Taanis, Hollandis pigem mitte.

Ka eesti keeles oli onu algselt ema vend, isa vend oli lell. Sõna „onu“ võib perekonnanimena tunduda ehk veider. Aga seda sõna kasutati ka laiemas tähenduses nt austaval pöördumisel vanema meesterahva poole. Nii on see praegu ka nt Myanmaris, kus sõna „U“ (birma keeles onu) kasutatakse pöördumisel täiskasvanud, eriti aga juhtival kohal oleva mehe ja munga poole (nt Sithu U Thant, ÜRO peasekretär 1972–1981). 19. sajandi algul, kui Eesti talurahvas sai perekonnanimed võeti või anti perekonnanimi Onno ja Onnu kuues eri paigas üle Eesti. Tartumaal, Rõngu kihelkonnas Aakre mõisas sai aga Ohna Jaani Jüri pere perekonnanimeks Oom.

Kõige tuntum Ohm on kahtlemata Saksa füüsik ja matemaatik Georg Simon Ohm (1789–1854), kes 1826. aastal sõnastas Ohmi seaduse. Tema auks on nimetatud elektritakistuse mõõtühik – oom, tähis Ω (oomega). Ta oli pärit Saksamaalt Baierist Erlangeni linnast käsitööliste perekonnast. Tema sugulust Dittmarscheni ehk siis Tallinna Ohmidega tõestada pole õnnestunud, kuna käsitööliste (lukkseppade) sugupuud pole erinevalt kaupmeeste ja literaatide päritoluga Oomidest nii põhjalikult uuritud.

Peale Tallinna Oomide suguvõsa, on Oome teada ka Tartust. Nii oli 1641. aastal Tartus timukaks Merten Oom. Varasemad Oomid Tallinnas ja mujal võivad siiski osutuda hoopis kellegi onudeks.

Esimene teadaolev Tallinna Oom, Tallinna Oomide esiisa, Johann Ohm (ka Ohmb), oli pärit Lundeni linnast Dittmarschenist, Holsteinist ning oli Holstein-Gottorpi hertsogi Johann Adolfi (1575 – 1616) kantsler. Sealkandis elab Oome tänini. Tema pojapojapoeg Hans Ohm sündis Lundenis 1597. aastal. 1612. aastal saabus kaupmehesellina (?) Tallinna. 1630. aastatel oli Hans Oomist saanud juba jõukas suurkaupmees.

1628. aasta septembris oli Hansalinn Stralsund Põhja-Saksamaal läinud Rootsi kontrolli alla ja Gustav Adolf II tahtis sellest teha Põhja-Saksamaale sissetungimise baasi. Järgmisel aastal tekkisid aga raskused Rootsi garnisoni varustamisega ja lisaks puhkes linnas ka katk. Nälgivatele soldatitele tuli appi Tallinna kaupmees Hans Oom, kes saatis oma Hollandisse suunduvad laevad toiduviljaga Stralsundi. Olgu siis võlgade katteks (2000 taalrit) või ka tänutäheks andis Gustav II Adolf 1631. aastal Hans Oomi omandusse Sõmerpalu mõisa Liivimaa (Antsla kihelkonnas) ja Pruuna mõisa (saksa k Tois) Eestimaal. Lisaks võttis Hans Oom rendile ka Erastvere mõisa Kanepi kihelkonnas.

19. jaanuaril 1630. aastal sai Hans Oom Tallinna kodanikuks ja 25. jaanuaril abiellus ta Tallinna Suurgildi vanema tütre Dorothea von Rentelniga. Näib, et abielupaar elas põhiliselt Sõmerpalu mõisas. Samas ei lõpeta ta ilmselt täielikult ka kaubandustegevust ja jõudis ka Pruuna mõisas vaielda naabermõisa Lehtse omaniku Jakob Bremeniga heinamaade pärast ja sõlmida temaga viljalaenu lepingu.

oomia1_0001

Hans Oom oli Urvaste koguduse üks agaramaid liikmeid ja kirikueestseisja. 1639. aastal tekkis Hans Oomil plaan rajada Põlva, Otepää ja Urvaste kihelkondade piirile Osulasse uus kirik. Selleks saadi ka luba, kuid kirik jäi siiski ehitamata. 1641. aastal tuli Urvaste pastoriks silmapaistev usu ja kirjamees, piibli eesti keelde tõlkija Johann Gutslaff. 1638. aastal (teistel andmetel juba 1630) sündis Hans Oomi ainuke teadaolev (täiskasvanuks saanud) laps, poeg Hans. Siiski ristis ühe Hans Oomi lapse ka pastor Gutslaff 1644. aasta paiku. Gutslaff ähvardas lapse ristimata jätta, kui vanemad ristiemaks kutsutut välja ei vaheta, kuna too polnud vähemalt 10 aastat armulaual käinud. Kirikuõpetaja pidi siiski järele andma. Vaatamata sellele arusaamatusele oli aga Sõmerpalu mõisniku ja Urvaste pastori läbisaamine hea. Erinevalt viimase pingelistest suhetest Antsla mõisa rentnikuga.

1640. aastal ehitas mõisnik Ohm Võhandu jõele tammi ja viljaveski, mille aga Urvaste talupojad juulis 1642 ära lõhkusid ja põletasid, kuna arvasid, et see rüvetab püha jõe vett. Talupojad pidasid kaks aastat kestnud ebasoodsa ilma ja sellest tingitud ikalduse põhjuseks just veskit. Sõmerpallu saadeti korra taastamiseks salk sõjamehi. Osal talupoegadel õnnestus Venemaale põgeneda, kuid tabatud süüdlased said karmi karistuse.

1644 avaldas Urvaste pastor Johann Gutslaff „kannatanu“ Hans Ohmi kulul raamatu „Lühike teade ja õpetus vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal“. Selle raamatu Eestis teadaolevalt ainueksemplari säilitatakse Tallinna Linnaarhiivis (f 230, n 1, s Hrt 35). Hans Oom kirjutas raamatule pika sissejuhatuse, kus ta kirjutab, et on raamatu ilmumisest eluliselt huvitatud, kuna seeläbi võib igaüks veenduda, et teda asjata on süüdistatud ja tema vara ja elu alusetult ähvardatud. Veel kaks aastat pärast veski lõhkumist kartis ta enda ja pereliikmete elu pärast.

oomia1_0003

Gutslaff kirjutas raamatu küll eesti talupoegade ebausu kummutamiseks, kuid tundis samas ka sügavamat huvi nende ebausu, ilmavaate, kommete ja keele vastu. Kuigi raamat on väga rariteetne on see ajaloo- keele- ja folklooriuurijatele hästi tuntud ja sellest on palju kirjutatud. Eestikeelsetest uuematest käsitlustest võib nimetada Lea Kõivu. Pilk 17. sajandi Liivimaa vaimuilma: Johannes Gutslaff: Kurtzer Bericht und Unterricht ueber die falsch-heilig genandten Baeche in Lieffland Woehhanda. – Kleio: ajaloo ajakiri, 1997 nr. 2, lk. 9–15. Gutslaffi teos on inspireerinud kirjanikke ja heliloojaidki. Kahtlemata väärib see mahukas ja põnev raamat eraldi käsitlemist. Praegu sai seda puudutatud põgusalt vaid seoses Hans Oomiga.

Hans Oomist mõisnikku siiski ei saanud ja ka aadlitiitlit Oomid ei omandanud. 1652. aastal müüs Hans Oom Sõmerpalu mõisa 7300 taalri eest Dietrich Mökllerile. Hans Oomi naine Dortie (Dorothea) suri Tallinnas juulis 1657. aastal (katku?) ja Hans Oom ise 7 aastat hiljem, veebruaris 1664. Neil oli poeg Hans Oom noorem.

Fotol kujutatud Oomide perekonnavapp on pildistatud ühe Tallinna maja fassaadilt. 1749. aastal ostis Tallinna raad linna lina- ja kanepi- ja ka tubakapraakimise hoone tarbeks krundi Uus tn 15, kinnistu nr 412. Erinevalt heeringa- ja muu kalapraakimise hoonest, linnal varem selline hoone ja asutus puudus.  Tänavaäärne uhke hilisbarokkstiilis hoone, kus asus kontor ja praakeri korter, valmis 1751. aasta paiku. Maja ehitamist toetas kaubandusettevõte Adolph Oom & Pojad ning Adolf Oom võis olla raehärrana ka praakimismaja asutamise mõtte algatajaid ja toetajaid. Sellepärast sai ta õiguse paigutada oma vapikilp hoone peasissekäigu kohale koos Gernetite ja Eggersite vapikilbiga (raehärra Hans-Jakob Eggers oli praakimishoone esimene rentnik 1752-1755). 1995. aastast asub majas Leedu saatkond.

Oomid Tallinnas aastatel 1661-1764

Hans Oom noorem sündis 1638. (teistel andmete l630. aastal) Sõmerpalu mõisas ja ristiti ilmselt Urvaste kirikuõpetaja poolt. Sõmerpalus võis ta elada 1652. aastani. Seejärel suundus perekond elama Tallinna või ka Pruuna mõisa, mille kohta täpsemad andmed puuduvad. Tallinna Mustpeade vennaskonda Hans Oom noorem ei kuulunud. 1661. aastal arvatavasti 23aastaselt abiellus ta Anna Eberschildiga. Anna oli sündinud ja kasvanud Moskvas, kus tema isa Adolf oli Rootsi diplomaat. 1660. aasta paiku asus ta perega elama Tallinna, kus tegutses kaupmehena. Abiellumise järel sai Hans Oom Tallinna kodanikuks ja suurgildi liikmeks.

SKMBT_C25314031716220_0002

Kümne aasta jooksul sündis perre 5 tütart ja 1 poeg. 1671. aastal ostis Hans Oom maja Tallinnas, Pikk tn 20 (kinnistu nr 70), mis asus hilisema Kanuti gildi maja lõunapoolse osa all. Järgmisel aasta 16. novembril Hans Oom suri. Temast jäi maha naine kuue väikese lapsega vanuses 1 kuni 10 aastat. Kolm aastat hiljem 1675. aastal abiellus Hans Oomi lesk Tallinna kaupmeheselli Thomas Dellinghauseniga. Sellest abielust sündis 1678. aastal poeg Thomas, kellest sai Kuressaare raehärra (suri 1731 Kuressaares) ning kes oli suure ja mõjuka Saaremaa ja Eestimaa Dellinghausenite aadlisuguvõsa esiisaks.

Anna suri 20. veebruaril 1680 umbes 40 aasta vanusena. Mõne aasta pärast suri ka tema mees Thomas Dellinghausen. 1684. aastal loovutasid Hans Oomi pärijad Pika tänava kinnistu vanema õe Wendula mehele Anton thor Hellele, kes oli pärit Lübekist ja abiellunud ning Tallinna kodanikuks saanud 1680. aastal. Nende 1683. aastal sündinud poeg Anton thor Helle, oli hiljem Jüri ja Kose koguduse pastor, keele- ja kirjamees, esimese eestikeelse piibli tõlkija, tuntud eesti keele grammatika autor. Wendula suri 1710. aastal katku, tema mees oli surnud aasta varem.

Ka teised Hans Oomi tütred said seisusekohaselt mehele. Gertud Oom abiellus tollase Kullamaa pastori Barthold Strahlborniga (1690–1709). Kolmas õde Anna abiellus 1694. aastal Viljandi kaupmehe Bernhard Christoffer Seebeckiga, kes suri 5 aasta pärast. Nende poja Thomase (sündinud 1697) pojapoeg Thomas Johann Seebeck (29. märts Tallinn – 10. detsember 1831 Berliin) oli tuntud Saksa füüsik, kes uuris termoelektrilisi nähtuseid, magnetismi ja optikat ning avastas 1821. aastal nn Seebecki efekti. Seebeki efekti kasutas Georg Simon Ohmi oma katsetes elektripinge saamiseks.

Hansu ja Anna ainuke poeg, pere viies laps, Adolf Oom sündis Tallinnas 4. oktoobril 1670. 2aastaselt kaotas ta isa. Adolf Oom oli Tallinna Oomide suguvõsas esimene Mustpeade vennaskonna liige. Mustpea vennaks sai ta küll alles 26aastaselt. 6 aastat hiljem, 1702. aasta jaanuaris, abiellus Adolf Oom 18aastase Margaretha zur Mühleniga ning sama aasta märtsis sai ta Tallinna kodanikuks ning Suurgildi liikmeks. Margareta oli pärit Tallinna mõjukast kaupmehe- ja raeperekonnast.

29. septembril 1710 kapituleerus Tallinn pärast 6-nädalast piiramist Vene vägedele. 8. oktoobril valiti Adolf Oom Tallinna raehärraks. Vana rae koosseisust oli enamus liikmeid katku surnud. Järgmisel päeval, 9. oktoobril suri (katku?) Adolfi naine Margareta. Lapsi sellest abielust pole teada. Järgmise aasta 23. novembril abiellus 41aastane Adolf Narvast pärit kaupmehetütre Hedwig Dorothea Poorteniga. Abielust sündis neli last: Johann (1712), Hermann Adolf (1714), Hedwig (1715) ja Thomas (1717). Thomas sündis 13. oktoobril ja tema ema suri 21. oktoobril 1717. Hedwig abiellus suurgildi oldermanniga ja raehärra Hermann Clayhillsiga. Hedwigi vendadest pole hiljem midagi teada.

1717. aasta märtsis ostis Adolf Oom avalikul oksjonil maja Vene tn 25 (hilisem kinnistu 218, maja, mis 1821. aastast alates oli pikka aega kasutusel linnavanglana). Varasemast ajast Adolf Oomi kinnisvara Tallinnas pole õnnestunud tuvastada.

1720. aastatel sai Adolf Oomist Tallinna kõige jõukam kaupmees. Ta tegeles transiitkaubandusega. Ta importis peamiselt Amsterdami kaudu soola, vürtse, heeringaid jm. Veini toodi Tallinna neil vaestel aegadel ilmselt vähem, kui Rootsi ajal 1670. ja 1680. aastatel. Adolf Oomi isa ja kasuisa olid olnud eelkõige veinikaupmehed. 1630. aastate lõpul oli Tallinna jõudnud tubakasuitsetamine ja tubaka tarbimine ja sissevedu aina kasvas. Oomi firma kontrollis 1720. ja 1730. aastatel ligi poolt Tallinna tubakakaubandusest. Adolf Oomi rajatud firma „Adolf Oom ja pojad“ oli Tallinna suurim. 1633. aastal asutatud ekspeditsioonifirma hilisema nimega Thomas Clayhills & Son jäi oma kaubakäibelt Adolf Oomile umbes 1/3 võrra alla.

21. aprillil 1718 abiellus 48aastane Adolf Oom 21aastase Katarina Elisabeth Höppeneriga (Heinrich Höppeneri tütar). 1721–1723 oli Adolf Oom Tallinna kohtufoogti ametis. 1722. aastal kinkis Adolf Oom rae raamatukogule kallihinnalise raamatu, mis jutustas Rootsi kuninga (1654-1660) Kark X Gustavi tegudest. Raamatu autoriks oli Rootsi riigihistoriograaf, saksa filosoof, ajaloolane Samuel Pufendorf. Raamat oli trükitud 1697. aastal Nürnbergis, kuid on arvatud, et köita lasi selle Adolf Oom Tallinnas 1722. aastal enne kinkimist. Raamat on hoiul Tallinna Ülikooli Akadeemilises raamatukogus.

1727. aastal valiti Adolf Oom Tallinna bürgermeistriks ning ta oli aastatel 1729, 1733, 1737 ja 1750 nn juhtiv bürgermeister. 1750. aastal tuli ta selles ametis küll vanadusnõrkuse pärast asendada. 4. oktoobril 1750 tähistas Adolf Oom oma 80. sünnipäeva ja 40. tegevusaastat Tallinna raehärrana. Adolf Oom suri 24. jaanuaril 1753 82 aasta vanuses.

Adolf Oomi oli kuus last. Vennad Hinrich ja Wilhelm jätkasid isa loodud firma juhtimist. Keskmine vend Friedrich (1720–1774) asus elama Hamburgi. Tal oli palju järeltulijaid Saksamaal ja Portugalis. Anna Catharina Oom (1728) abiellus Christian Wittega.

Adolfi lesk Katarina Elisabeth suri 1764. aastal. Sama aasta juunis oli ta osalenud veel oma noorima tütre, Margareth Elisabethi pulmas, lesestunud Ülem-maakohtu sekretäri Justus Heinrich Riesenkampffiga.

Wilhelm Oom ja tema vahakuju

oom_0002

Wilhelm Oom sündis 1725. aastal Tallinnas. Tema vanemad oli Adolf I Oom ja Katharina Elizabeth Höppener (Adolfi kolmas naine). 21aastase kaupmehesellina astus Wilhelm Mustpeade vennaskonna liikmeks, nagu oli olnud ka tema isa Adolph. Wilhelm jäi mustpeaks tervelt 18 aastaks ja abiellus alles 39aastaselt. Ta kosis oma vanema venna Hinrichi (Hinrichi 1720-1760) lese Gertuta Elisabet Seebecki, kes oli Viljandis sündinud kaupmees Thomas Seebeki tütar. Esimesest abielust oli Gertruta Elisabetil 5 last, kellest täisealiseks said Adolf (sündinud 1753), Anna Catharina (1754) ja Hinrich (sündinud 1755), Voldemar (1756) ja Thomas (1860). Gerdruta Elisabet ja Wilhelm laulatati Tallinna Oleviste kirikus 24. augustil 1764 ja juba kaks kuud hiljem, 16. oktoobril, sünnitas Gerdruta Elisabet kaksikud, kes said vanemate auks nimed Gerdruta Elisabeth ja Wilhelm. Abiellumise järel sai Wilhelm kaupmeeste Suurgildi liikmeks ja täieõiguslikuls linnakodanikuks.

Gertrud tõi kaasavarana kaasa maja Vene tänaval (Vene tn 22, hilisem kinnistu nr 224, praegune Vanalinna Hariduskolleegiumi maja. Maja ehitati põhjalikult ümber 1870. aastatel. Koolimajana on maja kasutusel olnud peeaegu järjepidevalt alates 1800. aastast). 21. aprillil 1766 oli perre sündinud poeg Friedrich. (Umbes samal ajal põgenes majast kaupmehesell Johann Friedrich Klein, võttes kaasa peremehe taskukella, sõrmuseid ja raha ja muud kokku umbes 100 rubla väärtuses. Peagi varas küll tabati, kuid tagasi saadi vaid pool varastatust).

Ajaloomuuseumi andmetel, millest on kirjutatud küll kui legendist, peatus Tallinnas Katariina II kutsel Peterburgi siirdunud kuulus prantsuse skulptor Etienne Maurice Falconet (1716 – 1791) ja tema noor andekas kasvandik, õpilane ning hilisem minia, 19-aastane Marie-Anne Callot (1748-1821). Kõige tõenäolisemalt võisid nad Tallinnas viibida augustis või septembris 1766. Auväärsed külalised leidsid sõbraliku vastuvõtu linna ühe jõukama kaupmehe Wilhelm Oomi majas Vene tn 22. Tänutäheks valmistanud Marie-Anne Callot majaperemehest miniatuurse vahabüsti. Legend, mille kinnitamiseks meil küll Tallinna rae arhiivis andmed puuduvad, tundub siiski usutav.

oom_0001

Täpsustuseks võib lisada vaid seda, et Wilhelm Oom oli 1766. aastal kaupmees, kes juhtis edasi oma isa asutatud kaubandusfirmat Adolf Oom ja pojad. Tallinna bürgermeister ja ka mitte raehärra ta siis aga polnud. Samuti tuleb silmas pidada seda, et modelleeritav oli 41-aastane mees (vanahärra?), kes näib kujul siiski ehk vanem välja. Samas ei leia me Tallinnast ka ühtegi alternatiivset Oomi, kes 1766. aastal valminud vahakujuga sobiks. Mustpeade albumis märgitud Adolf Oome oli kaks: Wilhelmi isa Adolf Oom vanem ja Wilhelmi venna- ja kasupoeg Adolf Oom noorem, Tallinna raehärra 1797. ja bürgermeister 1799. aastast, kelle eluaastad olid 1753-1811.

1766. aasta septembris jõudsid Falconet ja Callot Peterburgi, kuhu nad jäid 12 aastaks. Nii kaua võttis aega Katariina II tellimuse täitmine. Töö tulemus – tsaar Peeter I ratsamonument ehk “Vaskratsanik”, mis on Falcone suurejoonelisim ja ilmselt ka kuulsaima teos – avati küll alles 1782. aastal. Falconet ei olnud portreemaalija ning nii ei osanud ta ka modelleerida füsiognoomilisi sarnasusi. Selles osas aitas teda õpilane Collot, kelle Peeter I näoga Katariina lõpuks rahule jäi.

oom_0003

Ühte Marie-Anne Collot’ “Peeter Suure portreed”, hoitakse praegu väliskunsti muuseumis Kadrioru lossis. Temast sai üks tsaarinna lemmikutest ja kui ta Prantsusmaale tagasi pöördus anti talle eluaegne pension. Juba 19aastaselt, sai Collot esimese naisena Vene keiserliku kunstiakadeemia liikmeks. 1777. aastal abiellus Marie-Anne Collot oma õpetaja poja, maalikunstnik Pierre-Etienne Falconet´iga. Aasta hiljem sündis tal tütar. Abielu oli õnnetu ja lühiajaline, abikaasa hoolimatu ja vägivaldne. 1780. aastate lõpul loobus Marie-Anne skulptori tööst, muretsedes oma tütre hariduse pärast ja hoolitsedes oma haigestunud äia eest kuni selle surmani.

Mis sai edasi Wilhelm Oomist? 5. novembril 1769 suri Gertruta Elisabet oma 10 lapse sünnitamisel. Viis aastat hiljem, 3. aprillil 1774, abiellus Wilhelm neiu Gerdruta Frederika Midendorffiga. Sellest abielust sündis kolm tütart ja poeg, kellest täisikka jõudis ainult tütar Anna Dorothea. Novembris 1786 suri Wilhelmi naine ja 11aastane tütar Catharina Gerdruta, ilmselt mingi nakkushaiguse tagajärjel. Perekond elas ikka Vene tn 22 majas, kuid neile kuulus veel maja Viru tänaval (kinnistu 365, Viru tn 12). Veel oli Wilhelmil puumaja eeslinnas (hilisem Lennuki tn 16), suvemõis (hilisem Pärnu mnt 36?) ja heinamaid Kristiine piirkonnas. Asehaldukorra aastatel 1786–1796 oli Wilhelm Oleviste kiriku eestseisuses, kubermangumagistraadi asessor ja kriminaal departemangu kaasistuja. Ta suri 1. jaanuaril 1800 74aasta vanuses.

Adolf Oom II poeg Wilhelm Adolf Oom (1791-1827) läks ebaõnnestunud finantstehingute tõttu Tallinnas panktotti ja kolis 1824. aastal Peterburgi. Sellega lõppes Oomide meesliin Tallinnas. Tänu oma imekauni ja väga haritud naisele Annale (sündinud Furmann, 1791–1850), kellel oli Peterburi kõrgemas seltskonnas ja kultuuriringkondades häid tutvusi, sai Wilhelm Adolf Peterburi kunstiakadeemias järelvaataja (või juhendaja) ametikoha. Wilhelm Adolf külmetus Peterburi üleujutuse ajal, haigestus raskelt ning suri veebruaris 1827. Tema naine jäi maha koos pooleaastase poja Fjodoriga (Theodor). Anna Oom sai ülemõe ametikoha Peterburi kasvatusmajas, millest aga hiljem kujunes tuntud Peterburi Orbude Instituut, mille direktriss oli Anna 25 aastat, kuni surmani. Poeg Fjodorist (1826–1898) sai 1860. aastatel suurvürst Aleksander Aleksandrovitši (hilisem keiser Aleksander III) ja tema naise Maria Fjodorovna sekretär. Hiljem pani ta kirja oma põhjalikud ja põnevad mälestused teenistusest tsaari õukonnas. Tema poeg Fjodor oli Nikolai II nn õuemeister ja senati liige. Temaga lõppes Tallinna ja Peterburi Oomide meesliin. Vene allikates on tema kohta, erinevalt tema õest krahvinna Anna Kokowzewist, Venemaa finantsministri prouast, rääkimata nende kuulsast isast, kummaliselt vähe andmeid. Krahvinna Anna tütre Olga poegade järeltulijad elavad Prantsusmaal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s