Raeapteek 595

Aprilli alguses möödus 595 Tallinna Raeapteegi esmakordsest mainimisest. Tegemist on märkusega raearveraamatus 1377–1455 (TLA 230.1.ad 5, l. 89).

Meie Issanda aastal ükstuhat nelisada ja kakskümmend kaks, esmaspäeval enne palmipuudepüha, ilmus raeistungile apteeker Nyclawes (Nikolaus) ja andis teada, et apteek ühes kogu juurdekuuluvaga on auväärt inimeste härra Coste van Burstali, härra Hermann Husmanni, härra Arnd Saffenbergi, härra Hinrik van Telchte, härra Johann Palmedagi, härra Hermann Lippe, härra Cord Snusseli, Gosschalk Lyntschede, Hans Werdynchuseni ja linna kirjutajaJohannes Blomendali omandus ja et üks ülalmainitud headest inimestest on määratud õpilase eest hea seisma.

Carl Rudolf Georg Lehbert

lebrecht

Lisaks keskaegsetele ja varauusaegsetele materjalidele apteegi kohta, on Linnaarhiivis hoiul ka raeapteeker Carl Rudolf Georg Lehberti autobiograafia, mis on meie kogudesse jõudnud üsna hiljuti.

Tegemist on ühe lehega väga põnevast Lehberthi poolt koostatud Tallinna Raeapteegi kroonikaalbumist. Oma elulugu käsitleb ta kuni raeapteekriks saamiseni 1888. aastal. Ülejäänud 22 albumi lehekülge sisaldavad raeapteegi lugu fotodel ja kirjas.

Ülevaade algab 1853. aastast, mil Carl Rudolfi isa Piers Rudolph Lehrbert alustas apteekritööd Raeapteegis rentnikuna. Põgusalt tutvustatakse ka Burchardite kuulsusrikka apteekritesuguvõsa viimast X Burchardi, kes oli 1911. aastani veel küll Raeapteegi omanik, kuid apteegitöö vastu mingit huvi ei ilmutanud. Kõige põhjalikum on ülevaade apteegi tegevusest Carl Rudolf Lehberti enda ametiajal ja apteegi töötajaist: proviisorid, abilised, õpilased, kassapidajad, keda on aastatest 1853–1920 ära märgitud umbes 160.

Raeapteegi kroonikaalbumi andis 5. mail meie arhiivile üle MTÜ Revali Raeapteegi Muuseumi Ühing.

Lisame tõlke albumilehest, kus on kirjas saksakeelne Carl Rudolf Lehberti autobiograafia kuni aastani 1888. (TLA.1465.A.27, leht 3). Raeapteegi Muuseumi Ühingu töötajail on albumi tekst juba eesti, aga ka inglise ja vene keelde tõlgitud.

Carl Rudolf Georg Lehbert (hüüdnimi Gori; 12. jaanuar 1858 Tallinn – 16. märts 1928 Tallinn) oli apteeker ja bioloog, Raeapteegi rentnik (1888–1911) ja omanik (1911–1928). Ta oli innustunud koduuurija, üks esimesi loodusfotograafe.

Carl Rudolph Lehbert sai oma isa õelt tädilt Auguste Lehbertilt koduõpetust ning asus seejärel 1868. aasta augustis õppima kubermangugümnaasiumi madalamasse klassi septima´sse. 1876. aasta kevadel lõpetas ta secunda-tunnistusega tertia-klassi ning sai sama aasta 7. oktoobril Rakveres härra N. Dehio apteegis vabatahtlikuks õpipoisiks. Siin pidin ma koos kahe kaasõpipoisiga kõvasti tööd tegema. Igal õhtul pärast kaheksat oli meil vaba aeg. Omandasime kaasõpilase Adolph Hahniga üksteise võidu teadmisi, eriti botaanikas – see on harrastus, millele olen jäänud truuks kogu eluks. Augustis 1879 jõudis mu õpipoisiaeg lõpule; augustikuu lõpul sooritasin apteekriabilise eksami hindele eximia cum laude. Immatrikuleerusin juba sama aasta 1. või 2. septembril, seejärel pidin aga 3 aastat kliinilises apteegis töötama. Sain korporatsioon Neobaltia liikmeks ja ametlikuks kaasvõitlejaks.

Proviisorieksami tegin aprillis 1883 ning astusin seejärel sama aasta sügisel, pärast esimest rasket suvel läbielatud reumahoogu vabatahtlikult Valgevene rügementi, kust pidin juba poolteist kuud hiljem lahkuma ja uuesti liisku võtma, aga mind tunnistati südamerikke tõttu sõjaväe jaoks kõlbmatuks. Seejärel töötasin isale kuuluvas apteegis assistendi ja laborandina ning aitasin isa kohtukeemia uuringute jms tegemisel, kuni apteegist lahkus proviisor Mildebrath 31. mail 1885. Nüüd sai minust retseptöör, kellena tegutsesin isa surmani ja hiljemgi.

18. novembril 1885 abiellusin. Kolisime apteegi ülemisel korrusel asuvasse korterisse, milles oli tol ajal kolm tuba ja köök. Nn altaritoa oli mu isa kavandanud materjalide hoidlaks, kuigi seadsin selle sisse alles pärast tema surma (hiljem viisin selle üle pööningu vasakule poolele). Kolm aastat väldanud ajale, mil ma proviisorina töötasin – 1885. aasta maist 1888. aasta märtsini – langesid meditsiinivaldkonna ümberkorraldamise tagajärjed. Vana meditsiiniinspektor doktor Falck oli surnud ning tema asemele tuli nüüd päris uus mees doktor Gorlitsõn, kes tundis sügavat umbusaldust meie vastu, suhtus meisse väga toorelt ning tõi meile kaasa rasked ajad. Kuna ta oli aga tegelikult aus inimene, keda olid ainult eelarvamused üles kihutanud, õppis ta peatselt mu isa hindama ja austama ning on sageli kahetsenud, et oli alguses nii ebaõiglane. Tema algatusel tuli ette võtta ka apteegi sisuline uuendamine.

Apteek peale ümberehitust 1902. aastal.

originaal-03

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s