Nõiaprotsessid

noia_0001Tallinna rae alamkohtu nõiaprotsessid ja nende kajastamine Aarne Rubeni raamatus “Nõiaprotsessid Eestis”.

Suve algul ilmus raamatupoodidesse müügile Aarne Rubeni raamat Nõiaprotsessid Eestis. Raamatut on tutvustatud Kuku raadios ja ka Vikeraadios ja ilmselt on raamatut saatnud ka suur müügiedu ning kahtlemata on tegemist igati tänuväärse teosega. Meil pole kavas raamatut tervikuna arvustada. Sooviksime tähelepanu juhtuda vaid mõningatele arusaamatusele ja väärtõlgendustele, mis on seotud kitsalt Tallinna Linnaarhiivis asuvate Tallinna rae nõiaprotsesside protokollide vahendamise ja tõlgendamisega selles raamatus.

Tsiteerime Aarne Rubeni raamatut Nõiaprotsessid Eestis (Tallinn, 2016): „ Kõige tõenäolisemalt aga ei ole Otto [tegelikult Oskar] von Riesemanni 1874. aasta Beiträges ilmunud artiklis „Hexen und Zauberer in Reval“ (Nõiad ja võlurid Tallinnas 1615–16181) toodud huvitavad kohtulood üldse mitte kadunud. Nad on lihtsalt kusagil teises riigis, teise linna arhiivides“, (lk 32).

Seda väidet korratakse hiljem veel, pärast kolme Tallinna rae alamkohtu 1615. ja 1616. aastal toimunud nõiaprotsessi käsitlemist: „Ühtegi eespool kirjeldatud protokolli arhiivis leitud ei ole, viimane (mölder Rokuse lugu) väljaarvatud ning eelnev tekst oli Otto von Riesemanni vahendus“, (lk 129).

noidus1Sellistel väidetel pole mitte mingisugust alust ja Oskar Riesemanni tema poolt publitseeritud ja kommenteeritud, tegelikult kolme nõiaprotsessi ja ühe nn libahundiprotsessi kohtuprotokollide ärakaotamises või kõrvaldamises süüdistada pole põhjust. Vaatasime igaks juhuks veelkord arhiivihoidla üle ja veendusime, et Tallinna magistraadi alamkohtuprotokollide raamat aastatest 1605–1657 (leidandmed: TLA.230.1.Aa44b), kus kõik Riesemanni vahendatud nõiaprotsesside kohtuprotokollid kirja on pandud, on jätkuvalt olemas ja selle kadumist pole Linnaarhiivi loomisest alates täheldatud.

b

Ka rae arhiivi kataloogis ning arhiivinimistuis on see kohtuprotokollide raamat alati kirjas olnud ning juurdepääsupiiranguid uurijatele ei ole sellele kunagi tehtud. Tegemist on u A-3 formaadis, kaunis nahkses klappköites raamatuga, mille esikaanel on keiser Karl V kujutis. Protokolliraamatu sisu ja vorm vajab kunagi põhjalikumat tutvustust. Keskendume konkreetsetele nõiaprotsessidele nende ajalises järjestuses andes ka viited säiliku lehtedele:

  1. Tallinna voorimehe naise Mall´e ja lesknaise Kai süüdistamine nõidumises 9. dets 1615 (129p, 130, 130p, 131, 131p, 132).
  2. Mölder Lükati (Lückede) Curt (Cort) süüdistamine nõidumises 6. juuli 1616 (133p, 134, 134n, 135, 135p).
  3. Pajupea küla talupoeg soomlane Andrese kriminaalsüüdistus, mis on esitatud Kautjala möldri Hansu poolt. 9.–27. sept 1616 (135p, 136, 136p, 137, 137p).

Riesemann on vahendanud veel ka 21. augustil 1618 toimunud rae alamkohtu protsessi Köismäel elava köösner Schifferi naise Kai libahunti jooksmise asjas. 21. august 1618 (152), mida Ruuben oma raamatus ei käsitle.

Mõned täiendavad ja selgitavad kommentaarid nende protsesside kohta.

1. Tallinna alamkohtu juurdlus Kai ja Malle nõidumise ja libahundiks jooksmise asjas algatati Toompea lossikohtus nõidumises süüdi mõistetud Harku mõisa talupoja Wisso Hansu naise Else tunnistuse alusel. Kai ja Mall olid ilmselt Harkust päris ja väidetavalt olnud Mall suur sõbranna („Sebberrche“), kuid tegemist oli ikkagi Tallinna eeslinna elanikega.

Mall tunnistas pärast nn väikest ja suurt piinamist muuhulgas Sepavärava veski möldri Simoni naise ja laste haigeks nõidumist keedetud lendavate kanamunadega. Haigus lõppes naise surmaga. Sellise süüdistuse “tunnistaja“ oli veski teenijatüdruk Volber. Kõike Malle vastu esitatud süüdistusi, näiteks linna timuka Markuse naise tunnistust, pole Riesemann edasi andnud. Asi lõppes Malle ja Kai vabastamisega, kui nad viidi Toompeale ja vastandati Elsega, kes oma süüdistused tagasi võttis.

kaie ja malle

2. Kohtulik uurimine Lükati Kurdi suhtes algatati samuti Toompea lossikohtus toimunud nõiaprotsessil saadud tunnistuse alusel. On alust arvata, et Simon polnud pärit ei Lagedi mõisast, ega Lükati külast (praegu Anija vald), nagu Ruuben oletab (hilisem Lükati küla oli 17. sajandi algul ainult kõrtsi- või talukoht Kiviloo mõisa all. Veski kohta Jõelähtme jõel Lükati talukoha juures sellel ajal andmed puuduvad). Mölder Lükati Kurt süüdistust nõidumises hakkas uurima ja arutama just Tallinna rae alamkohus põhjusel, et Kurt oli linnale kuuluva Väo mõisa elanik.

Väo mõisa kooseisu kuulus tollel ajal ka Lükati vesiveski. Hiljem kuulus Lükati talu- ja veskikoht Nehatu mõisa alla. On huvitav, et Lükati Kurdi vastu andis 18. septembril tunnistusi nõidumises süüdistatav ja selle eest hiljem surma mõistetud soomlane Andres Pajupealt (Mitte Mihkli kihelkonnast nagu Rubenil vaid väidetav kokkusaamine, kus ka kurat pidi osalema, toimus Pajupeal mihklipäeval).

Pajupea Andrese kohtuprotokollis tema tunnistustes Lükati Kurti küll kordagi ei nimetata. Need tunnistused, mis on vägagi segased ja fantaasiaküllased on Rubeni raamatus päris tõetruult edasi antud. Kohtuprotsess lõppes Kurtile ikkagi õnnelikult 5. oktoobril samal aastal ta vabastati, kuid ei tohtinud linnamüüride vahelt lahkuda. Näib nagu pidanuks ta kohtuotsust ootama jääma, kuid Tallinna alamkohtu protokollides 1616–1646 me tema nime enam ei kohta.

Kuus aastat varem oli alamkohtus arutusel tollase Väo mõisa rentniku Suurgildi oldermani Claus Korbmacheri süüdistus Lükati veski möldri Kurti vastu, nö ametialastes süütegudes. 1616. aastal lõpul Klaus Korbmaher suri. On võimalik, et need kaks kohtuasja olid kuidagi seotud. Rubeni vahendatud hilisemates Harju-Järva meeskohtu 1617. aasta toimunud nõiaprotsessil antud tunnistuses, kus väidetav ohver ja süüdistav olid pärit Kiviloo mõisast, nimetatakse jälle Lükati Kurti, kes on muutunud mingiks müstiliseks tabamatuks tegelaseks, lausa kuradi võrdkujuks. Kas tegemist on sama Kurdiga või pigem kohaliku Kiviloo mõisa Lükati elanikuga jääb praegu selgusetuks.

kurt

3. Pajupea Andrese kohtuprotokolli täieliku tõlke avaldasime kunagi pisut pikaks veninud 9osalise järjejutuna Tallinna Linnaarhiivi facebooki lehel ajavahemikus 23. nov 2013 – 14. jaan 2014, üldjuhul reedeti. Nõiduses süüdistatav soomlane Andres oli Jüri kihelkonnas asuva Pajupea küla elanik. Pajupea küla ja sellest eraldi asuv Mõigu (Peetri ja Järveküla) on juba ammusest ajast olnud ühe ja sama omaniku valduses. Vaadeldaval ajal oli Pajupea küla eraomanduses.

Soomlane Andres sattus Tallinna raekohtu alla sellepärast, et ta sooritas oma väidetava kuriteo – Kautjala möldri Hansu haigeks nõidumise Tallinna linnale kuuluva Rae mõisa Kautjala veskis, kus ta ka kinni peeti. Rootsikeelse sõnaga Soken (kihelkond) märgiti ära Andrese kunagine elukoht Soomes. Mingil põhjusel on just see lugu Aarne Rubeni fantaasiat ergutanud. Seda küll, mitte sellisel määral, kui sama loo kirjeldus Rubeni teises raamatus „Raeapteegi lugu“, kus algsest, Riesemanni poolt vahendatud tekstist, pole üldse midagi alles jäänud. Populaarteaduslik tekst erineb siiski ilukirjandusest. Samuti ei ole sobilik selliseid väga meelevaldseid ümberjutustusi esitada, kui Riesemanni poolt vaheldatud, algdokumentide tsitaatide ja tõlgetena. Apteegi raamatus leidub päris huvitav mõte, mis seostab Kautjala möldri haiguse (kõhtu nõiutud kuradid) õllega sisse joodud tungalteradega ja nõiaprotsesside raamatus pakutakse selgitust Pajupea Andrese nn nõiasõnadele „Kurlitz, kurlitz“.

Need on siiski Rubeni, mitte Riesemanni või kellegi teise arvamused ja selgitused. Paraku pakutakse selliseid mõttearendusi nn tsitaatide sees ja need on ümberjutustatud dokumentide tekstist täiesti eristamatud. Pajupea Andrese kohtulugu lõpeb kohtuotsusega Andrese surma mõistmise kohta ja rae alamkohtu protokollide kohta päris erandlikult kohtuotsuse täideviimise kirjeldusega. Ruben oma nõiaprotsesside raamatus kirjutab, et surmanuhtlus viidi täide kusagil lubjaaukudes, kus nahkadesse köidetud Andres tuleriidale heideti. Kohtuotsuse täideviimise koht on midagi täiesti uut ja enneolematut, mille kohta ei Riesemannil ega algallikas ei kirjutata midagi. Kust selline info siis pärineb? Siin on lihtsalt segi aetud kaks pisut sarnase kirjapildiga saksakeelset sõna: der Galgen = võllas, võllase koht, võllamägi ja der Kalk = lubi. Pajupea Andres hukati ikkagi linna hukkamispagas nn kivivõllase juures. Andrese kohtuprotsessil osales tunnistajana teiste hulgas ka Lükati Kurt, kuid tema tunnistust, kui ta selle ka andis pole kohtuprotokollis fikseeritud.

andres

Pajupea Andes oli teadaolevalt ainuke Tallinna rae poolt nõidumise eest surma mõistetud isik 17. sajandil. (1590. aastatel toimus Tallinna raekohtus vähemalt kolm nõiaprotsessi, kus ilmselt samuti kohtualuseid surma mõisteti. Säilinud kohtudokumendid neis kohtuasjades on aga väga lünklikud, segaselt vormistatud ja mitmeti tõlgendatavad. Toompea kohtutes: linnusekohus, Harju Meeskohtus, Eestimaa ülemkohus langetati nõidumises või libahunti jooksmises süüdistatuile kümneid surmaotsuseid nagu ka Tartus, Pärnus ja Paides).

Ootamatult esitab aga Ruben oma nõiaprotsesside raamatus senitundmatu kohtuasja, kus väidetav kohtualune „Pühavaimu koguduse liige mölder Rokus“ nõidumise eest samuti surma mõisteti ning kohtuotsasus viidi täide täpselt samal päeval, kui Pajupea Andese puhul, kuid võlla juures. Sealjuures on viidatud Tallinna Linnaarhiivis leiduvale raearhiivi säilikule pealkirjaga Süüdistused nõidumises 1592–1683 (TLA.230.1.Bj48, l 138). Paraku leidub säilikus ainult 74 lehte. Ehk on lihtsalt eksitud viitega ? Paraku tuleb tunnistada, et tegemist on lihtsalt väljamõeldud protsessi ja isikuga. Kohtulugu on kombineeritud Pajupea Andrese surmaotsuse täideviimise kirjelduse aluse. Meil on olemas täpne ja täielik ülevaade Tallinna alamkohtu protokollides märgitud isikuist 1606–1646 ühtegi Rokuse nimelist isikut selles ei esine, ei möldrit ega muud. Tallinna rae keskaegses III pärusraamatus on märgitakse aastatel 1400–1422 möldrit Clawes Rokes (ka Roexs). Loomulikult puudus tal seos väidetavalt 200 aastat hiljem Tallinnas toimunud nõiaprotsessiga.

Loodetavalt on Ruubeni Nõiaprotsesside raamatus viidatud Rahvusarhiivi arhivaalide suhtes suuremat respekti ilmutatud. Kahjuks õõnestavad sellised esmapilgul ehk tühised eksimused ja arusaamatused raamatu usaldusväärsust ka tervikuna, millest on muidugi kahju. Raamat on ju mahukas, sisaldab palju põnevaid andmeid nii Eestist kui ka mujalt Euroopast. Läbi on töötatud aukartust ärataval hulgal kirjandust paljudes keeltes ja ka arhiividokumente, püütud avada nõiaprotsesside kõikvõimalike taustu, pakutud mitmesuguseid selgitusi ja põnevaid seoseid. Autor ise on raamatu oma laadilt ju määratlenud populaarteaduslikuks. Kuigi tollased nõiaprotsessid on küll õudsed ja masendavad, pole ilmselt tegemist teadliku õudus- või fantaasiakirjandusena.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s