Linnasoldatid

Tallinna rae leping merele suunduvate sõduritega 1526. aastal (TLA, f 230, n 1, s Be 5, l 4,4p,5,5p).

soldat_0001

Tallinna käsutuses olnud püsiv laevastik koosnes vaid paarist-kolmest laevast. Tavaolukorras polnud linnal neilegi piisavalt rakendust. Aeg-ajalt tekkis siiski vajadus näiteks turvata kaubakaravane, võidelda mereröövlitega või kaaperdada vaenlaste laevu. Sel puhul värbas linn eraldi meeskonna ja varustas laevad, kasutades selleks enamasti ära parasjagu Tallinnas viibinud laevu ja meremehi. Mõnikord astus Tallinna teenistusse ka juba formeerunud laevastik.

Tegemist on ühe vanima säilinud lepinguga (lepingu mustand) Tallinna rae ja värvatud palgasõdurite vahel. See on nö kollektiivne leping, milles reguleeriti vastastikkused õigused ja kohustused. Tookord saatis Tallinn viiest laevast ja umbes 150 mehest koosneva eskaadri sõjakäigule Taani admirali ja kurikuulsa mereröövli Søren Norby laevastiku vastu, mis 1626. aasta sügisel tegutses Soome lahes. Lepingus on küll ka merega seotud punkte, kuid enamus artikleid on üldisemat laadi, mis ilmselt kehtisid ka maavägedele ehk siis tollal linnasoldatite kompanii soldatitele.

Siinse lepingu sätted on omaaegsele palgasõdurilepingule tüüpilised. Selles reguleeritakse vastastikused õigused ja kohustused, töötasu ja sotsiaalsed garantiid. Palju ruumi on pühendatud sellele, et üksuses tagataks kord ning et sõjamehed klaariksid omavahelisi asju isekeskis. Vägivalla eskaleerumise tõkestamine ei olnud linna jaoks ainult üksusesisene probleem, vaid sooviti vältida ka provokatsioone Vene piiril. Siinne tõlge on tehtud lepingu säilinud mustandi järgi, milles kajastuvad ka kokkuleppimise käigus tehtud korrektuurid väljamakstava summa osas ja raepoolsete esindajate nimedes. Lepingu sõlmimisele lisaks andis linn merele siirduvale eskaadrile kaasa lubakirja, milles rõhutati, et tegu pole mitte tavaliste mereröövlitega, vaid linna käsul tegutsevate kaapritega.

Millal muutus hooajaliselt sõjakäikudeks või kaitseks värvatud palgasõdurite üksus Tallinnas püsivaks, on praegu selgusetuks, kas juba 16. sajandi algul või alles pärast. Tallinna linnasoldatite arv aastatel 1526–1852 kõikus 30 kuni 150 mehe vahel. Neile lisandus hiljemalt 17. saj algusest 30–60 suurtükiväelast. Erandiks oli umbes 400 talumehest koosnev Ivo Schenkenbergi lipkond linna palgal Tallinna teise piiramise ajal ja järel aastatel 1577–1579.

Algul võttis linn oma palgale peamiselt Saksamaal pärit palgasõdureid, ehk sõjasulaseid, keda eesti keeles on kombeks ka landsknechtideks nimetada. Näiteks üritas Tallinn 1501. aastal palgasõdureid Lüübekist värvata, kuid selgus, et enamik neist olid „viletsa kvaliteediga“. Samal ajal septembris 1501 viibis Tallinnas u 1400 korralikku teenistust ootavat sõjameest. Liivimaa ordumeister soovitas Tallinna rael nad linna palgale võtta ja paigal hoida, et nad ei saaks vaenlaste teenistusse minna. Linn siiski sellist hulka soldateid palgata ei saanud.

Peale Liivi sõda hakkas linn linnasoldateiks värbama kohalikke mittesakslasi. Nende palgad olid võrreldes umbes sada aastat varasemate aegadega hoopis viletsamad, kuid nad said raelt ka relvad, rõivad ning algul ka prii õlu ja kosti.

Teise osa linna enesekaitse vajadustest kattis linnasoldatite üksusest kuni 10 korda suurem linnakodanike vägi. Näiteks oli neid 1425. aastal 265 meest ja 1705. aastal 675 meest. Kõigil linnakodanikel lasus linna valve ja kaitse kohustus, mis laienes ka mittekodanikest kaupmehesellidele – mustpea vendadele. Sõja ajal või katkujärgsetel aegadel võeti kodanikeväkke ka mittesakslastest eeslinnlasi, kellel kodanikeõigusi polnud.

Linnakodanikest sõjameestele, mõned väljaõppe ja muude oluliste ülesannetega ohvitserid väljaarvatud, palka muidugi ei makstud. Linnakodanike nõutavat relvastust ja ka toiduainete tagavara kontrolliti regulaarselt. Lisaks sõjalistele ülesannetele, mis rahu ajal seisnes eelkõige valveteenistuse pidamises linnaväravais ja sadamas, oli nii linnasoldateil kui ka valves olevail kodanikel politseilisi ja päästealaseid ülesandeid. Täpsemaid andmeid kodanikeväest ja selle jaotamisest 4 linnakvartali järgi leidub juba 1425. aastast.

soldat_0003

Tuulelipp Vana Toomas aastast 1530, mida hoitakse Tallinna Linnamuuseumis on esitatud illustratsioonina selle kohta, kuidas võis välja näha üks sõjasulane 1526. aasta paiku. Toomase nime (hiljem juba Vana-Toomase) sai tuulelipp alles 1880. aasta paiku, varem on see kirjalikes allikais lihtsalt (tuulelippu käes hoidev) sõjasulane. Sõjasulane polnud tollal enam rüütli kannupoiss, vaid iseseisev palgasõdur. 1501–1503 aasta lepingute järgi pidi linn palgasõdurile tagama turvise. Isiklike relvade ja varustusega sõdurite palkamine oli kulukam. Ilmselt seesugust turvist kannab ka Vana Toomas. Turviseid oli erinevaid. Need linnakodanikud, kelle naine kuldehteid kandis, pidid näiteks kandma täisturvist. Turviste omamise nõuet linnakodanikele-kaitseväelastele korratakse mitmes 15. ja 16. sajandi raemääruses. Tegelikult neid siiski käsitöölistest linnakodanikel ei olnud ja ka mustpead laenasid neid vajaduse korral Suurgildi kaupmeestelt või aadlikelt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s