Eduard Hau 1807–1887

Tallinna ja Flensborgi Hau´de esiisa, Tallinna maalikunstnik Johannes Hau isa, oli Lõuna Taani väikeselt, Muhumaast pisut suuremalt, Als´i saarelt pärinev laevakapten Jens Petersen van der Hau. (Taani keeles tähendab Hav merd ja seega võiks selle nime tõlkida kui Jens Peetri poeg mere äärest). Tema järeltulijad kandsid juba perekonnanime Hau. Jens Petersen suri merereisil Itaaliasse ja tema taanlannast lesk Marie Elisabet jäi Flensborgi linna (pärast 1864. aastat, kui preislased linna Taanilt vallutasid kannab see linn Saksamaal Flensburgi nime), kus kasvatas üksinda 1771. aastal sündinud poega Johanni ja kolme nooremat tütart. Johannese ema ja üks vallaliseks jäänud õde olid aktiivsed hernhuutlased.

Raske on oletada, miks poeg isa ametist nii erineva elukutse valis. 1790. aastate algul saabus Johannes Hau Taanist vaese maalrisellina Tallinna. 1795. aastal abiellus Johann Hau endast kümme aastat vanema, samuti taanlasest maalermeistri Hans Loenwigi lese, Christine Elisabethiga (suri 1805). Sellised abielud kiirendasid ja kergendasid selli meistriks saamise võimalusi. Samal aastal saigi Johannes Hau Tallinna kodanikuks ja Kanuti gildi maalrite tsunfti meistriks. Christine Elisabet tõi kaasavarana kaasa maja Tallinnas Suur-Karja tänav 14 (kinnistu 489). 1809. aastal ostis ta lisaks maja eeslinnas, kinnistu nr 1090 (praeguse Kentmanni tn 4 kohal).

maja

Johannes Hau asus maalima Tallinna ja selle ümbruskonna vaateid saades maalikunstnikuna tuntuks Tallinnas ja ka kaugemal. 1806 valiti Hau maalrite gildivanemaks ja 1814. aastast väikeste vaheaegadega kuni elu lõpuni oli ta Kanuti gildi oldermann.

Eduard Hau sündis Johannes Hau seitsmenda lapsena Tallinnas 16. juulil 1807. aastal. Eduardi ema oli isa teine naine Anette Juliane sündinud Nielsen lesestunud Liannel. Eduard sai oma nime 1805. aastal 7-aastaselt surnud poolvenna Eduard Ferdinandi järgi. Eduardil oli kaks vanemat poolõde, Tema enda kaks õde ja vend surid kõik väikelapse eas. Kui Eduard oli 4 aastane suri tema ema 28aasta vanusena tuberkuloosi. Veel sama (1811) aasta septembris sai Eduard endale võõrasema, kullasepa tütre Juliane Caroline ja hiljem ka kaks poolvenda ja poolõe. Eduard ja tema õed-vennad olid ristitud ja maetud Niguliste kirikuõpetaja poolt, kuid vanemad ja nooremad poolõed ja poolvennad Oleviste koguduse juures. Kokku oli Johannes Haul 15 last, kellest pooled surid lapsena.

Esialgse väljaõppe sai Eduard Hau isa juures. 1817–20 õppis Eduard Hau Tallinna kreiskoolis ja 1821. aastal Tallinna Gümnaasiumis. 1826. aastal lõpetas ta oma õpipoisiaastad eduka sellitööga ja sai sellitunnistuse.

Hau

Eduard Hau sellitöö ehk sellitükk. 7. oktoobril 1826, Tallinna Kanuti gildi arhiivist (TLA, f 190, n 2, s 232, l 33.)

Järgnevaks etapiks meistriks saamisel oli rännuaastad sellina eelistatavalt Saksamaal või muudes Lääne-Euroopa kunstikeskustes. Kuid just 1826. aastal keelasid Vene võimud käsitöösellide rännuaastad välismaal, samuti välismaa sellide tuleku Venemaale. Tollal kujunes Peterburi kõrgema seltskonna hulgas väga populaarseks suvituskohaks moodne Kadrioru supelasutus Tallinnas. Johannes Haul tekkisid mitmete supelvõõrastest kunstiarmastajatega sõbralikud suhted. Võibolla seetõttu õnnestus Johannes Hau keelule vaatamata oma poeg Saksamaale kogemusi omandama saata. Kus Eduard Hau Saksamaal oma kolm selliaastat elas ja töötas pole teada.

1830. aastal päras selliaastate möödumist võinuks Eduard Hau kodumaale tagasi pöörduda. Pärast seda, kui tsunftivanemad oleks maalriselli õlivärvidega maalitud kunstiteose (Kunstwerk, varem ka kunsttükiks nimetatud) olid sobivaks tunnistatud, saanuks ta täieõiguslikuks maalermeistriks maalrite tsunftis. Eduard aga ei soovinud saada mitte käsitöölisest maalermeistriks, vaid juba päris kunstnikuks ehk akadeemiliseks maalikunstnikuks (Saksa keeles on der Maler nii maalikunstnik kui ka maaler). Maalri ja maalikunstniku ametid, mis varem olid lahutamatud või tihedalt seotud, hakkasid 19. sajandi alguses üha enam eristuma. Enamus tollaseid Tallinna kunstnikke ei olnud enam käsitöölisest maalermeistrid ning ehk võibki Johannes Haud Tallinna viimaseks maalrist maalikunstnikuks pidada.

1831. aastal asus Eduard õppima Dresdeni kunstiakadeemiasse. Õpingud katkesid kahe aasta pärast, milles oli süüdlaseks nn Püha Nelly (Sankt Nelly ka Nelly St. ja Nelly Stricker). Selline oli Clara Caroline Theophilia Strickeri (neiuna Schütz) kirjanikunimi. Tänapäeval on see kirjanik täiesti unustusehõlma vajunud, kuid 1830–40 aastatel oli ta Saksamaal või siis vähemalt Saksimaal küllaltki tuntud. Aastatel 1827–1846 ilmus Dresdenis temalt 9 raamatut – romaani või novellikogu. Näib, et need olid ajaloolise või pseudoajaloolise taustaga sentimentaalsed ajaviitejutud ja romaanid. Caroline oli sündinud 1790. aastal Dresdenist mõniteist kilomeetrit lõunas asuvas Altenburgi linnas.

Arvatavasti 1835. aastal 28aastane Eduard ja 45aastane Caroline abiellusid ning elasid seejärel mõnda aega Altenburgis.

suur-karja

1836. aastal asus abielupaar elama Tartusse, kus Eduard Hau alustas oma suurt Tartu ülikooli professorite portreede sarja loomist, mis trükiti 1837–1839 ja koosnes 6 vihikust ning 30 portreest. Tänu temale teame me milline nägi välja noor Friedrich Robert Faehlmann ja Tallinna „raearhiivi ülesleidja“, õigusajaloolane Georg Friedrich von Bunge. Tartlastele on kahtlemata laiemalt tuntud ülikooli rektor, füüsik Friedrich Parrot, kirjandus- ja kunstiajaloolane Karl Morgenstern ja paljud teised.

1837. aastal lahkusid Haud Tartust. Sügisel peatuti mõnda aega Tallinnas isamajas. Johannes Hau oli surnud 22. juulil 1838. Seal sünnitas 49aasta vanune Caroline 6. septembril 1839 poja, kes ristiti Oleviste kirikuõpetaja poolt Voldemar Julius Alexandriks. Peatselt siirduti edasi Peterburgi, kuhu paari aasta pärast järgnesid ka Eduardi vendade ja vist ka ühe õe pered. Haude poja kohta pole midagi teada, nagu ka tema pereelust. Caroline Stricker jätkas kirjutamist. 1846. aastal ilmus Dresdenis tema kaheosaline romaan „Lucilie või keisri sõrmus“. Caroline suri 1847. aastal 57 aasta vanuselt Prahas.

Eduard Hau tegutses portretistina ja hiljem üha enam interjöörimaalijana Peterburis, Gattšinas ja Moskvas, kus ta jäädvustas väga detailselt ja täpselt akvarellis arvukalt keiserlike paleede sisevaateid.

1854. aastal sai ta Peterburis akadeemikuks. Ta jätkas losside joonistamist Venemaal kuni 1880. aastani. Venemaal on „tuntud Vene kunstnik“ Эдуард Петрович Гау tänini üpris tuntud ja au sees, mida suurendas asjaolu, et tema joonistatud 59 akvarelli alusel taastati Teise maailmasõja ajal sakslaste poolt maani mahapõletatud Gattšina loss. Enamikke Eduard Hau Venemaal tehtud maale säilitatakse Ermitaažis.

Hiljem on Venemaa kunstiajaloolasi muuseas huvitanud küsimus (mis pole saanud vastust), kas Eduard Hau oli ehk sugulane teise „vene kunstniku“ tsaari õukonna portetistiga, kelle nimi oli Venemaal Владимир Иванович Гау (1816–1895). Tegemist oli Eduardi poolvennaga. Kuigi üks oli Venemaal Peetri ja teine Ivani poeg olid mõlemad Johann Hau pojad.

Ühe saksa biograafilise leksikoni andmeil suri Eduard Hau 1870. aastal. Muud eesti-, saksa- ja venekeelsed teatmikud ja biograafiad annavad Eduard Hau surmaaastaks 1888. ja harvem 1887. aasta. Surmakohana märgitakse Tartut, Peterburgi või ka Altenburgi.

Akadeemik ja titulaarnõunik Eduard Hau suri Tartus 20. detsembril 1887. aastal 80aastaselt vanadusnõrkuse tagajärjel (EAA, f 1253, n1, s 607, l 107). Teda jäi leinama 28aastane lesk Emilie Marie, kes oli Võru maalermeistri ja erusoldati Jacob Johan Eduard Lilje vanem tütar. Abielu registreeriti Tartus aasta enne Eduard Hau surma.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s