Wulfardi-tagune torn

Wulfardi-tagune torn ehitati oletatavalt aastatel 1370–1390. Linnamüür oli seal juba varemast ajast. Ajaloolase Rein Zobeli arvates asus samal kohal juba nn Margarethe müür, (rajatud kuninganna Margarethe Sambiria poolt 1265. aastal antud korralduse alusel), mida tulemusteta on otsitud Tolli tänava joonelt. Esimest korda nimetatakse torni Tallinna tornipealike nimekirjas 1410–1414, kus seda nimetatakse Wulfardi-taguseks torniks läheduses elava Wulffard Rosendali eesnime järgi, kes oli 1410. aastal torni ülemaks. Nimekirja täienduses 1413./1414. aastal on Wulffard Rosendali nimi, arvatavasti tema surma tõttu, maha kriipsutatud. Oma lõppkuju sai torn 1450. aastatel. On oletatud, et siis oli see kolme- või neljakordne – poole kõrgem, kui torni praegu säilinud osa.

torn2

Piltpostkaart  vaatega  Wulfardi taguse torni kõrvalt
Suurele Rannaväravale umbes 1906. aastast.

Seoses võimsa Suur-Rannavärava eesvärava suurtükitorni valmimisega 1529. aastal ja seejärel bastionide rajamisega, kaotas Wulfardi tagune torn nagu ka linnamüüri lühike põhjafront oma sõjalise tähtsuse ja jäeti hooletusse. Ka varem polnud sellelt suunalt vaenlasele soodsat positsiooni tulistamiseks, tormijooksuks ega kestvaks piiramiseks. Torn oli ju

ba 17. sajandil lagunemas. 1738. aasta joonisel on torn juba lagunenud seisundis – kolmekordne lahtise platvormiga torn. 1713. aastal ehitama hakatud Peeter I linnapalee sulges ilmselt senise tänava linnamüüri ja Tolli-, Laia, ja Pika tänava kvartali kinnistute vahel. Seoses 1757. aasta suurtulekahjuga (peetripäeval 29. juunil põles maha Peeter I linnapalee koos terve kvartaliga), märgitakse ka põlenud püssirohutorni. Ilmselt seal püssirohtu enam ei säilitatud, sest muidu poleks tornist ilmselt niigi palju säilinud. 1779. aastal varises kokku tules kannatada saanud Suur-Rannavärava peavärav, mis seejärel täielikult lammutati. Siis kaotas Wulfardi-tagune torn lõplikult oma tähtsuse kaitseehitisena.

1870. aastal koostatud Tallinna all-linna kindlustuste, mälestusmärkide ja teiste vanade ehitiste nimekirjas märgitakse, et Wulfardi-tagune torn on kuni müüride kõrguseni lammutatud ja kujutab endast ainult võlvitud läbikäiku, mis viib krundile (kinnistule) nr 7 (praegune Tolli tn 4), mis kuulub sel ajal veskimeister Wilhelmile. Torni omanikuna ei märgita ei riiki, linna ega ka kinnistu 7 omanikku. Ilmselt oli torn kõrvalasuva kinnistu omanike kasutusse läinud juba varem (Tolli 4 eraldus Pikk tn 71/Tolli 2 kinnistust 1861. aastal), kuid on võimalik, et ametlikult seda kinnistu kooseisu ei liidetudki. Pärast restaureerimist, 1980. aastaste lõpul, on Wulfardi-tagune torn Tallinna Linnaarhiivi kasutuses.

wulf3

Wulfardi lugu

Wulfard Rosendal sündis umbes 1350. aastatel arvatavasti Saksamaal (mõnes Rosendali nimelises külast), kuna varem sellise perekonnanimega isikuid Tallinnas pole teada. Esimest korda märgitakse Wulfard Rosendali Tallinnas 1378. aastal keskmise kaubakäibega hansakaupmeeste hulgas. Juba 8 aastat hiljem leidis ta paremad teenistus- ja karjäärivõimalused Rootsi riigis, Soomes, Turu linnas – ta asus koos naise ja lastega elama Turu linna, sai 1386. aastal Turu kodanikuks ja peagi ilmselt ka Turu raehärraks. 1394. aastal oli ta juba üks Turu bürgermeistritest.

Juulis 1400 pöördus Wulfard Tallinna tagasi. Sama aasta novembris kinnitab Tallinna raad talle Pika ja Tolli tänava nurgal asuva maja (Suurim „Kolmest õest“) päriliku kasutusõiguse. Maja eelmine omanik Tallinna raehärra Richard Rike oli mõnedel andmetel Wulfardi äi.

Kasutades oma auväärset endise Turu linna bürgermeistri staatust, tegi Wulfard suuri laene. Tema suurem võlausaldaja oli Kastelholmi kindluseülem Ahvenamaalt ja Tallinnas tema väimees – raehärra Gerd van der Beke. Umbes 1407. aastal sattus Wulfard tõsistesse majandusraskustesse. Oma osa, küll juba Turu aegadest, võis sealjuures olla ka vitaalivendade tegevusel (Taani ja Meklenburgi sõja ajal 1386–1390), kes olid kaaperdanud Wulfardi kaks laeva.

Wulfard leidis olukorrast väljapääsu sel viisil, et kinkis oma Pika tänava maja Pirita kloostrile ja asus koos naisega ise samuti kloostrisse elama saades seal eluaegse ülalpidamise. Kuidas see täpselt oli, jääb selgusetuks, sest Pirita kloostri hoonet polnud sellel ajal veel ehitamagi hakatud ja Tallinna raad suhtus Pirita kloostri ehitamisse suure umbusuga. Selles kardeti küll tekkinud Kalmari uniooni tugipunkti ja soodsat varjupaika Tallinna ründavatele vaenlastele, kaubanduslikku konkurenti Tallinna linnale jm, kuid rajatav klooster saavutas kiiresti linnakodanike soosingu.

Kui Wulfard 1411. aastal kloostris suri, siis raad tema kingitust kloostrile ei tunnistanud ja edaspidi pidid kodanikud enne kloostrisse asumist kõik oma kinnisvarad linnas ära müüma. Pärast pikki vaidlusi jõudis raad Wulfardi lese, väimehe ja teise võlausaldajatega kokkuleppele, et Pika tänava maja müüdi ja võlad said tasutud.

Järellugu.

Sellega polnud aga Wulfardi võlgade lugu veel lõppenud, vaid jätkus Tallinna rae meelehärmiks veel 15 aastat hiljem. Wulfardi samanimeline poeg, kes oli sündinud arvatavalt 1410. aasta paiku, lahkus 1430. aastal Tallinnast ja asus Turu linnas sõjamehena (rootsi k knape) Rootsi kuninga teenistusse. 1430. aastast hakkas ta Tallinna raele saatma palvekirju, mis muutusid järjest süüdistavamaks ja ähvardavamaks.

Noor Wulfard süüdistas Tallinna raadi selles, et ta see oli ta isa pärandist ilma jätnud ja muus temale osaks saanud ülekohtus ning nõudis selle hüvitamist. Raad endal süüd ei näinud ja pidas 1415. aasta sündmusi pigem Rosendali pärijate peresiseseks asjaks, sest noore Wulfardi õemees Gerd van der Beke, kes siis oli raehärra, pidanuks hoolitsema ka alaealise naisevenna eest. Noor Wulfard tõusis 1432. aastal Stockholmis kuninga mündimeistri abiliseks ja oli samas ametis tegev ilmselt ka Turus. 28. augustil 1432 saatis ta Tallinna raele uue kirja, kus ähvarda linna suure kahjuga, kui ta oma sõprade abiga „tagasi tuleb“.

holkid_0001

Kolme aasta pärast juunis 1432 viiski Wulfard oma ähvarduse täide. Koos Tallinna linna vihatuima vaenlasega, piraadi Alf van der Molleniga kaaperdas ta Soome lahes Suursaare lähedal Tallinna ja Vene laevu. Tallinna rae järelpärimisele vastas Stockholmi raad, et Wulfard Rosendal ja Alf von Mollen ei ole kuningriigiga lepingulistes suhetes ja ei saa Stockholmist mingit toetust ja Stockholmi raad katsub edaspidi teha oma parima, et seda küsimust lahendada: Umbes samalaadse vastuse andis Tallinnale ka uniooni kuningas Pommeri Erik (Taani Erik VII, Norra Erik III ja Rootsi Erik XIII. Kalmari uniooni kuningas 1412–1439).

Muidugi ei pidanud noor Wulfard Tallinnaga tegelikult mingit erasõda, milline mulje tema kirjadest võis jääda. Ta oli kuninga ustav teener – kui vaja, oli ta ametis müntimisega ja vajaduse korral saadeti ta merele kaaperdama. Raad mõistis hästi, et Wulfardi ähvarduskirjade taga, oli tegelikult uniooni kuningas ja need olid ajastatud vastavalt kuninga välispoliitilistele eesmärkidele. Erik pidas oma valitsemisajal pikka ja kurnavat sõda Holsteini hertsogiriigiga, mis tõi kaasa ka Taani ja Hansa vahelise sõja 1426–1435. Kaaperdajad müüsid röövitud kauba Soome sadamates Viiburis. Turus ja Raaseporis. Otsest toetust said kaaperdajad Ahvenamaa saarte Kastelholmi, Turu ja eelkõige Viiburi kindluste ülematelt. Viiburi kindluseülem Krister Niklasson (Vasa), kes oli hilisema Rootsi riigi taasrajaja kuningas Gustav Vasa vanavanaisa, oli varem ka ise Tallinna laevade kaaperdamist korraldanud.

1453. aasta sügisel pöördus Wulfard tagasi kuninga mündikotta. On oletatud, et järgmisel aastal saatis kuningas ta merele kaaperdama Gotlandi saare juurde, aga hiljem pole temast enam midagi teada.

Wulfardi tütar, kelle nime pole teada, abiellus umbes 1407. aastat paiku jõuka Tallinna kaupmehe ja raehärraga lesestunud Gerd van der Bekega, kes ilmselt polnud tema isast palju noorem. Gerd oli auväärsest suguvõsast, tema isa oli raehärra ja onu Saksamaal ülikoolis õppinud preester Tallinna Jaani seegi juures. 1406. aasta paiku sattus Gerd sekeldustesse seoses sellega, et ta oli ühe tüli käigus ägedushoos tapnud (surnuks löönud) Lübecki linna kodaniku Gobele Hadewerke. Aastaid väldanud kohtuasi lõppes Gerdile lõpuks soodsalt ja ta jäi edasi ka raehärraks. 1410. aastal nimetatakse teda Eppingi torni võtmetehoidjana, tornil oli nimi juba varasemast ajas olemas.

1419. aasta paiku läks ta kas oma kuriteost ajendatuna või muul põhjusel koos naisega elama Pirita kloostrisse, kus võis viibida veel tema ämm. On teada, et ka temal oli probleeme suurte võlgade tagasimaksmisega. Hoopis halvasti lõpetas aga Gerd van der Beke noorem poeg (keda Wulfard Rosendal nimetas oma õepojaks, kuigi poeg Hermen on teada, ka esimesest Gerd´i abielust) – Herman van der Beke poodi 15. detsembril 1535 raekohtu otsusel üles. Mis oli sellise autuks ja häbiväärseks peetud surmanuhtluse põhjus, pole õnnestunud selgitada.

Eesnimi Wulfard tuleneb vanagermaani nimest Wolfhard ja tähendab tõlkes tugevat hunti.

_____________________

Yrjö Hyöttyniemi. Wulfard Rosendal – en kunglig myntare och sjörövare. – Nordisk numismatisk unions medlemsblad. 1999, nr 6.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s